Kuidas saada iseenda meistriks?
Vaba tahe või nähtamatu programm? Sari, osa 10.
Sa oled selle sarja jooksul õppinud nägema. Lapsepõlve rolle, mis panid sind paika enne, kui oskasid valida. Keele piire, mis andsid su mõtetele kuju. Eri versioone sinust, mida inimesed ja olukorrad esile kutsuvad. Varju lükatud pooli. Mustreid, mida sa kordad. Väikest ruumi käivitaja ja reaktsiooni vahel. Keskkonda, mis sind iga päev vaikselt vormib. Ja nähtamatuid jõude, mille poole inimene pöördub siis, kui nähtav maailm üksi ei anna piisavalt vastuseid.
Võib-olla on sind selle teekonna lõpus tabanud kummaline tunne. Mida rohkem programme sa endas näed, seda rohkem võib tunduda, et oled hoopis rohkem kinni kui alguses. Justkui oleks keegi näidanud sulle kõiki niite, mis sind liigutavad, ja nüüd on raskem teeselda, et neid pole.
See tunne on mõistetav. Ja samal ajal juhtub tegelikult midagi vastupidist.
Sa ei saa kunagi luua suhet sellega, mida sa ei näe. Nähtamatu programm juhib sind pimesi. Sa ei saa temaga rääkida, sa ei saa teda küsitleda, sa ei saa valida tema kõrvale midagi muud. Ta lihtsalt jookseb.
Niipea kui sa programmi näed, muutub midagi. Mitte sellepärast, et nägemine teeb sind kohe vabaks. Vaid sellepärast, et nägemine on esimene koht, kus vabadus üldse võimalikuks saab. See, mida sa näed, ei juhi sind enam täiesti pimedas. See, mida sa nimetad, ei oma su üle enam sama vaikset võimu.
Kõik need niidid, mida sa nüüd märkad, ei ole märk sellest, et oled rohkem kinni. Need on märk sellest, et oled hakanud ärkama. Ja ärkamisest algab meisterlikkus.
Aga mis on meisterlikkus tegelikult? Siin tasub üks levinud arusaam kohe kõrvale panna.
Iseenda meister ei ole inimene, kellel ei ole enam ühtegi programmi. Selliseid inimesi ei ole olemas. Iseenda meister ei ole keegi, kes on saavutanud täieliku kontrolli, ei satu enam kunagi vana reaktsiooni kütkesse, on igavesti rahulik ja ei eksi. See ei ole meisterlikkus. See on uus täiuslikkuse unistus, mis paneb sind ennast järgmise mõõdupuuga hindama.
Mõtle pigem päris meistrile mõnes oskuses. Vana puusepp ei ole keegi, kes ei tunne enam puidu vastupanu. Vastupidi. Ta tunneb seda paremini kui keegi teine. Ta teab, kus puit paindub, kus ta murdub, kuhu sõlm jääb ja millises suunas materjal tahab liikuda. Ta ei võitle puiduga. Ta töötab temaga koos, sest ta tunneb teda sügavalt.
Iseenda meister on samasugune. Ta ei ole keegi, kes on oma mustritest lahti saanud. Ta on keegi, kes tunneb neid nii hästi, et ei lase end enam pimesi vedada. Ta näeb käivitajat tulemas. Ta tunneb ära vana reaktsiooni juba siis, kui see alles tõuseb. Ta märkab, millal tema sees räägib laps, millal kaitse, millal hirm, millal vana roll ja millal sügavam teadmine. Just see tundmine annab talle ruumi valida.
Pane nüüd korraks kokku kõik, mille me selles sarjas läbi käisime. Meisterlikkus ei ole üks trikk. Ta ei ole üks hingamistehnika, üks test, üks rituaal ega üks suur otsus. Ta on paljude väikeste nägemiste kokkusaamine.
Esimeses artiklis nägime, et vaba tahe ei ole midagi, millega sa sünnid. See on võime, mida saab arendada. Teises ja kolmandas vaatasime, kuidas lapsepõlv ja keel panid su mõtted teatud radadele enne, kui sul oli sõnagi öelda. Neljandas nägime, et sa ei ole üks jäik mina, vaid palju versioone, mida eri olukorrad esile kutsuvad. Viiendas õppisime, et see, mille endas maha surud, ei kao, vaid juhib sind varjust. Kuuendas nägime, kuidas kordame just seda, mida vihkasime. Seitsmendas leidsime väikese ruumi käivitaja ja reaktsiooni vahel, kus valik päriselt sünnib. Kaheksandas vaatasime keskkonda, mis seda ruumi kas toetab või lammutab. Üheksandas küsisime, miks otsime tähendust nähtamatutest jõududest, ning jõudsime lähemale arusaamisele, et inimene elab alati korraga nähtavas ja nähtamatus maailmas.
Iga artikkel oli üks tükk. Meisterlikkus on see, kui need tükid hakkavad koos töötama. Sa näed mustrit, tunned ära selle juure, märkad väikest ruumi, kasutad keha ankrut, kujundad keskkonda, hoiad sõnade jõudu teadlikumalt ja annad oma teekonnale tähenduse, mis on suurem kui pelk enesekontroll.
Siit tuleb selle artikli ja kogu sarja tuum.
Sa oled programmeeritud enne, kui sa oled vaba. Ja niipea kui õpid programmi nägema, saab vabadus võimalikuks.
Iseenda meister ei ole see, kes on programmidest vaba. Ta on see, kellel on nendega suhe. Kes ei ole enam oma mustrite ori, vaid tasapisi nende juht. Mitte raudse käega, vaid nii nagu meister oma materjali tunneb: austusega, kannatlikkusega ja teadmisega, et töö ei lõpe kunagi päriselt ära.
Meisterlikkus ei ole sihtpunkt, kuhu ühel päeval jõuad ja siis puhkad. Ta on suund. Viis liikuda. Iga kord, kui märkad oma mustrit ja hingad korra enne, kui reageerid, oled sa meister selles hetkes. Järgmises hetkes võid jälle libiseda. See ei tühista eelmist võitu. See on lihtsalt töö loomulik rütm.
Sisemine vabadus ei kasva sirgjooneliselt. Ta kasvab kordustes. Märkamistes. Tagasitulekutes. Väikestes hetkedes, kus vana tee oli juba lahti, ja sina astusid korraks kõrvale.
On veel üks kiht, mida tasub nimetada, sest ilma selleta jääb meisterlikkus ainult tehnikaks.
See, mis sinus suudab oma programme kõrvalt vaadata, on midagi enamat kui programm ise. Kui sa märkad oma reaktsiooni, siis kes seda märkab? Kui tunned ära vana mustri, siis mis sinus on see, kes tunneb? Kui näed, et sinus tõuseb hirm, häbi, viha või kaitse, siis mis on see vaikne koht, kust sa seda näed?
Selles vaatavas osas, selles sisemises tunnistajas, elab midagi, mida ei saa taandada ainult lapsepõlve, keele, keskkonna ja närvisüsteemi summaks. Sa ei pea seda lõpuni seletama, et seda usaldada. Mõni nimetab seda teadlikkuseks. Mõni sügavamaks minaks. Mõni hingeks. Mõni vaikseks kohaloluks. Sõnad võivad erineda, kogemus on paljudele tuttav: sinus on koht, mis näeb, isegi siis, kui kõik muu sinus reageerib.
Just selles kohtuvad nähtav ja nähtamatu sinus. Ühel pool on päris mustrid, mida saab jälgida, mõista ja ümber õppida. Teisel pool on see vaikne kohalolu, mis neid näeb ja mis ei ole täielikult seletatav ainult mustrite kaudu. Iseenda meistriks saamine ei ole ainult käitumise ümberõpetamine. See on ka tasapisi koju jõudmine selle juurde, kes sa oled kõige selle all.
Mida see ei tähenda
See ei tähenda, et pead saama täiuslikuks. Meister ei ole keegi, kes ei kuku enam kunagi. Meister on keegi, kes oskab kukkuda ja uuesti tõusta, ilma et iga kukkumine muutuks tõendiks tema väärtusetuse kohta. Vana muster tuleb tagasi. Eriti väsinuna, hirmul, nurka surutuna või keskkonnas, mis ta uuesti üles kutsub. See ei ole läbikukkumine. See on inimeseks olemine. Meisterlikkus ei ole kukkumise puudumine, vaid see, kui kiiresti ja kui õrnalt sa endale tagasi tuled.
See ei tähenda ka, et pead kogu selle töö korraga ette võtma. Üheksa eelmist artiklit on palju. Kui proovid kõike korraga ellu viia, väsid ära ja loobud. Vali üks asi. Ainult üks. Üks muster, mida hakkad märkama. Üks reaktsioon, mille ette tood hingetõmbe. Üks keskkond, mida natuke muudad. Üks sõna, mida hakkad enda kohta teisiti kasutama. Ülejäänu ootab. See ei jookse kuhugi ära.
See ei tähenda, et oled nüüd kuidagi kõrgemal inimestest, kes oma programme veel ei näe. See oleks lihtsalt vana üleolek uues kuues. Igaüks on programmeeritud, sina kaasa arvatud. Meister ei ole see, kes on teistest üle. Meister on see, kes teab, et ta on samasugune inimene, ja kohtleb ka teisi selle teadmisega.
Ja see ei tähenda, et meisterlikkus on ainult nähtava maailma töö. Keha, närvisüsteem, harjumused ja keskkond on olulised. Samal ajal on inimeses tähendus, energia, sümbolid, hing ja nähtamatu sisemine ruum. Meisterlikkus ei vali nende vahel. Ta õpib neid koos hoidma.
Üks väike harjutus
See sari on olnud pikk. Selle asemel, et anda sulle veel üks uus ülesanne, palun ma sul teha midagi lihtsamat.
Mõtle tagasi kõigele, mida oleme koos vaadanud, ja küsi: mis üks asi jäi mulle kõige rohkem külge? Mitte see, mis oli kõige targem või kõige õigem. Lihtsalt see, mis sind päriselt puudutas. Võib-olla oli see lapsepõlve roll. Võib-olla keel, millega sa ennast piirad. Võib-olla varju lükatud pool. Võib-olla vana ahel, mida sa pole ammu proovile pannud. Võib-olla see väike ruum ühe hingetõmbe sees. Võib-olla mõte, et su sõnadel, seisundil ja kavatsusel on suurem mõju, kui oled seni arvanud.
Vali see üks asi. Ja luba endale, et järgmise nädala jooksul märkad seda lihtsalt natuke rohkem. Mitte ei muuda. Ei paranda. Ei tee sellest uut enesearenduse projekti. Ainult märkad.
Sest kogu meisterlikkus algab samast kohast, kust see sari algas: nägemisest. Kõik muu, valik, muutus, vabadus ja kasv, kasvab sellest ühest oskusest välja. Ja seda oskust ei ehita sa ühe suure pingutusega. Sa ehitad teda ühe väikese märkamisega korraga.
Ole selle juures õrn. Ära mine kõige valusamasse kohta. Vali miski, mis on sulle praegu jõukohane, ja jää selle juurde rahulikult. Meisterlikkus ei vaja jõhkrust. Ta vajab järjepidevat kohalolu.
See oli "Vaba tahe või nähtamatu programm?" sarja viimane, kümnes artikkel. Me alustasime küsimusest, kas meil üldse on vaba tahe. Me lõpetame teadmisega, et vaba tahe ei ole asi, mille sa kas saad sünnipäeval kingiks või ei saa. See on oskus. Ja nagu iga oskus, kasvab ta läbi nägemise, korduse ja kannatlikkuse.
Sa ei pea seda sarja täna kokku võtma ega kõike meelde jätma. Märka lihtsalt, et vaatad ennast võib-olla natuke teisiti kui kümme artiklit tagasi. See nihe võib olla väike. Väga väike. Ja just sellest väikesest nihkest kogu töö koosnebki.
Sa ei ole enam ainult see, kes reageerib. Sinus on ka see, kes märkab reaktsiooni. Ja kui see osa sinus kasvab, muutub kogu elu.
Iseenda meistriks saamine on üks sügavamaid kasvuteekondi, mis inimesel olla saab. See ei ole kunagi täiesti valmis, ja seda on raske käia üksi. Kõige raskem on näha just neid mustreid, mille sees sa oled sündinud. Need tunduvad sulle nii loomulikud, et sa ei pane neid tähelegi. Siin aitab teine inimene, kes näeb sind selgemini, kui sa ennast seestpoolt näha saaksid, ja kes käib su kõrval ilma valmis vastuseid ülevalt alla andmata.
Evoluna nimes on kuu. Luna. Kuu ei tooda ise valgust, ta peegeldab. Ta näitab nii valget kui pimedat poolt, nimetamata kumbagi haiguseks. Just nii tahame inimest näha. Tervikuna, kelle nähtav ja nähtamatu pool kuuluvad kokku. Keha ja hing. Närvisüsteem ja tähendus. Teadus ja sisemine kogemus. Muster ja müsteerium.
Evoluna on koht, kus su päris mustrid ja su sügavam tähendus saavad kohtuda selgelt, avatult ja austusega. Sild spetsialisti ja otsija vahel. Ja samal ajal sild nähtava ja nähtamatu, teaduse ja alternatiivse tunnetuse, uuritud teadmise ja inimese sügavama kogemuse vahel.
See on see, mille me Evoluna juures ehitame. Koht, kus sa ei pea üksi edasi minema.
Sa olid programmeeritud enne, kui olid vaba. Ja nüüd, kui õpid programmi nägema, on vabadus võimalik. Ülejäänu on teekond. Sinu teekond, sinu rütmis.
Pert Lomp on Evoluna asutaja ja EMCC sertifitseeritud mentor.
Kuidas see artikkel sind puudutab?
Kommentaarid
Pert Lomp
Strateegiline mentor ja süsteemide looja
Olen strateegiline mõtleja ja süsteemide looja, kes aitab inimestel ja organisatsioonidel liikuda kaosest selguse, struktuuri ja tulemuste suunas. Minu tugevus seisneb võimes näha suurt pilti ning siduda omavahel tehnoloogia, finantsid ja juhtimine tervikuks, mis päriselt töötab. Mul on üle 25 aasta kogemust erinevates rollides – alates tehnoloogia ja meedia valdkonnast kuni juhtimise, äriarenduse ja strateegilise nõustamiseni. Tegutsen täna eelkõige mentorina ja partnerina inimestele, kes on jõudnud punkti, kus järgmine samm ei vaja enam rohkem infot, vaid selgust, otsust ja suunda. Mind käivitab kasv – nii inimeste kui süsteemide tasandil. Usun, et enamik piiranguid ei tule väljastpoolt, vaid meie enda mõtteviisist, harjumustest ja uskumustest. Minu roll on aidata need mustrid nähtavaks teha, need lahti murda ning asendada need toimivate, teadlike valikutega. Minu lähenemine on kombinatsioon ratsionaalsest strateegiast ja sügavamast inimlikust mõistmisest. Töötan seal, kus kohtuvad loogika ja sisemine areng – kus otsused ei ole ainult õiged Excelis, vaid ka kooskõlas inimese tegeliku potentsiaali ja suunaga. Mentorina olen otsekohene, kohal ja tulemustele suunatud. Ma ei paku pehmendatud vastuseid, vaid selgust. Samas loon ruumi, kus inimene saab turvaliselt mõelda, näha ja kasvada. Minu jaoks on kõige suurem väärtus hetk, kus inimese sees tekib “klõps” – kui segadus asendub arusaamisega ja ebakindlus muutub teadlikuks liikumiseks edasi. Kui oled punktis, kus tead, et oled võimeline enamaks, aga vajad selgust, struktuuri ja tuge järgmise sammu tegemiseks, siis siin me kohtume.