Miks maailm liigub vastandite kaudu?
Vaba tahe või nähtamatu programm? Sari, osa 5.
On üks kindel inimtüüp, keda sa ei talu.
Võib-olla see, kes võtab alati ruumi ega vabanda selle eest. Võib-olla see, kes ütleb otse, mida ta tahab. Võib-olla see, kes paneb ennast esikohale ilma süütundeta. Sinus tõuseb midagi tugevat, kui sa teda näed. Ärritus, hukkamõist, peaaegu viha.
Ja sa oled üsna kindel, et asi on temas.
Aga mis siis, kui osa sellest ärritusest ei räägi ainult temast? Mis siis, kui see puudutab ka midagi, mida tema teeb vabalt ja mille sina oled endale ammu ära keelanud?
Inimese mõistus armastab lõigata maailma kaheks. Hea ja halb. Tugev ja nõrk. Õige ja vale. Valgus ja vari. Edu ja läbikukkumine. See on mugav, sest kahe vahel on lihtne valida. Üks on see, kelleks tahta saada. Teine on see, mille eest põgeneda.
Ja nii me valimegi poole. Sageli juba lapsena. Sulle öeldi, otse või vaikides, milline pool on lubatud. Ole tugev, mitte nõrk. Ole tubli, mitte isekas. Ole rõõmus, mitte raske. Ole rahulik, mitte vihane. Ole mõistlik, mitte liiga palju. Ja sa õppisid. Sa valisid lubatud poole ning surusid teise alla.
Aga siin on asi, mida keegi sulle ei öelnud: see pool, mille sa alla surusid, ei kadunud kuhugi.
See, mida sa endas ära ei taha tunda, ei lahustu õhku. Ta läheb varju. Ja varjust ta ei vaiki. Ta töötab edasi, lihtsalt nähtamatumalt.
Ta lekib välja ärritusena inimese vastu, kes teeb seda, mida sina endale ei luba. Ta tuleb välja äkilise plahvatusena, kui pinge saab liiga suureks. Ta ilmub öösel mõttena: "Miks ma alati nii teen?" Ta muudab su elu vaikselt tühjaks, kui sa oled liiga kaua olnud ainult tugev, ainult tubli, ainult kontrollitud või ainult andja.
Mida rohkem sa üht poolt endas maha surud, seda rohkem ta sind salaja juhib. Ja see on jälle programm. Pool, mille sa ära lükkasid, ei kao. Ta liigub lihtsalt nähtamatusse ja hakkab sealt valikuid mõjutama.
Siin tuleb sõna, mille ümber kogu see artikkel keerleb: polaarsus.
Iga omadus kannab endas oma vastandit. Sa ei tea, mis on valgus, kui sa pole kunagi pimedust näinud. Sa ei oska hinnata rahu, kui sa pole tundnud rahutust. Tugevusel on mõte just sellepärast, et olemas on ka haavatavus. Piiril on tähendus, sest olemas on ka avatus. Julgusel on jõud, sest olemas on hirm.
Vastandid ei ole ainult teineteise vaenlased. Nad on sageli teineteise tingimus. Üks annab teisele tähenduse.
Ja igal poolusel on oma kingitus ning oma hind. Tugevus kannab, aga üksi jäetuna muutub ta jäikuseks. Pehmus ühendab, aga piirideta muutub ta enesekaotuseks. Kontroll annab turvatunde, aga liiga palju kontrolli lämmatab elu. Kord loob selguse, aga ilma kaoseta ei sünni midagi uut. Rahu hoiab, aga liiga palju rahu võib muutuda vaikimiseks. Viha võib lõhkuda, aga mõnikord on just viha see, mis annab märku, et piir on ületatud.
Ükski pool ei ole terve täiesti omaette.
Meie kultuur armastab üht poolust ja kardab teist. Ole positiivne, mitte negatiivne. Ole produktiivne, mitte laisk. Ole kindel, mitte kahtlev. Ole tugev, mitte haavatav. Ole edukas, mitte otsiv. See kõlab hästi, aga selles on lõks. Inimene, kes lubab endale ainult ühe pooluse, kaotab ligipääsu teisele, ja koos sellega kaotab ta osa iseendast.
Vana ida sümbol näitab seda lihtsalt: valge väli, milles on must täpp, ja must väli, milles on valge täpp. Kaks poolt, mis ei võitle, vaid moodustavad ühe terviku, kus kumbki kannab teise seemet. Seda ei pea võtma müstikana. Seda võib võtta kui väga lihtsat pilti sellest, kuidas inimese sisemaailm sageli töötab. Su tugevuses on peidus haavatavus. Su hirmus võib olla peidus tarkus. Su nõrkuses võib olla koht, kus sa lõpuks saad inimeseks, mitte ainult rolliks.
Küpsus ei ole ühe pooluse võit teise üle. Küpsus on võime hoida mõlemat korraga, ilma et peaksid kohe otsustama, kumb tuleb ära kustutada.
Vaata näiteks inimest, kes on terve elu olnud tugev. Ta on saanud hakkama, kandnud, juhtinud, lahendanud, otsustanud. Teised näevad temas kindlust ja ta on võib-olla ise selle üle uhke. Aga kui tugevus on ainus lubatud pool, muutub ta lõpuks vanglaks. Siis ei saa inimene enam abi küsida, ei saa väsida, ei saa öelda, et ta ei jaksa. Ta ei ole enam lihtsalt tugev. Ta on sunnitud tugev olema.
Või mõtle inimesele, kes on väga hooliv. Ta tajub teiste vajadusi, märkab meeleolusid, oskab toetada ja hoida. See on ilus omadus. Aga kui hoolivus on lahutatud piiridest, muutub ta enesekaotuseks. Siis ei ole inimene enam lihtsalt hooliv. Ta on pidevalt teiste tunnete teenistuses.
Sama kehtib kontrolli kohta. Kontroll võib olla tarkus, kui olukord vajab struktuuri. Aga kontroll võib muutuda hirmuks, kui inimene ei suuda enam usaldada elu, teisi ega iseennast. Ka spontaansus võib olla vabadus, aga ilma vastutuseta muutub ta põgenemiseks. Ükski omadus ei ole iseenesest päästev. Tervendavaks muutub ta alles siis, kui tal on side oma vastandiga.
Siit tuleb selle artikli tuum.
Vastandid ei ole ainult konflikt. Vastandid on väli, kus sa õpid ennast nägema.
See, mida sa ühes pooluses ei talu, võib näidata sulle täpselt, mille sa oled endas ära lõiganud. Su tugev hukkamõist võib olla kaart. Ta võib osutada sinna, kuhu sa oled matnud osa iseendast. Ja kui sa julged sinna vaadata, ei pruugi sa leida sealt koletist. Sa võid leida osa, mis on ammu oodanud, et teda kuulda võetaks.
Inimene, kes sind ärritab, ei ole alati sinu õpetaja. Mõnikord on ta lihtsalt ebameeldiv inimene. Aga kui reaktsioon on ebaproportsionaalselt tugev, kui ta käivitab sinus rohkem kui olukord ise seletab, siis tasub peatuda. Mitte selleks, et teist inimest õigustada, vaid selleks, et küsida: mida see minu kohta näitab?
Võib-olla ta võtab ruumi ja see ärritab sind, sest sina õppisid oma ruumi vähendama. Võib-olla ta küsib otse, mida ta tahab, ja see tundub sulle isekas, sest sina õppisid vajadusi peitma. Võib-olla ta puhkab süütundeta ja sa vihastad, sest sina ei oska puhata enne, kui oled selle välja teeninud. Vahel on ärritus lihtsalt ärritus. Aga vahel on see uks.
Mida see ei tähenda
See ei tähenda, et sa pead nüüd hüppama teise poolusesse. Kui oled olnud liiga tubli, ei pea sa nüüd kõike maha jätma ja isekaks muutuma. Kui oled olnud liiga kontrolliv, ei pea sa minema täielikku kaosesse. Kui oled olnud liiga vaikne, ei pea sa hakkama igas ruumis domineerima. See oleks lihtsalt sama lõks teistpidi.
Eesmärk ei ole vahetada üht äärmust teise vastu. Eesmärk on taastada liikumine. Et sa ei peaks kogu aeg olema ainult üks asi. Et sa saaksid olla tugev, kui elu vajab tugevust, ja haavatav, kui tõde vajab ausust. Et sa saaksid hoolida ilma end kaotamata. Et sa saaksid puhata ilma süüta ja tegutseda ilma sunduseta.
See ei tähenda ka, et õiget ja valet ei ole olemas. Mõni tegu teeb haiget ja mõni mitte. Mõni piir tuleb panna. Mõne inimese käitumist ei pea romantiseerima ega "varjutööks" nimetama. Polaarsuse nägemine ei kustuta vastutust. Ta lihtsalt aitab sul mõista, kust su reaktsioonid tulevad ja miks mõni asi sind nii tugevalt puudutab.
Ja see ei tähenda, et sa pead iga maha surutud impulssi välja elama. Kui sinus tõuseb viha, ei tähenda see, et pead karjuma. Kui sinus tõuseb soov ruumi võtta, ei tähenda see, et pead teistest üle sõitma. Kui sinus tõuseb vajadus öelda "ei", ei tähenda see, et pead muutuma külmaks. Vastandi kuulamine ei ole sama mis tema käsutäitmine. Ta tähendab, et sa ei jäta teda enam pimedasse üksinda rooli keerama.
Üks väike harjutus
Mõtle inimesele, kes sind ärritab. Mitte inimesele, kes on sulle päriselt halba teinud või kelle puhul on piiride seadmine vajalik. Vali pigem keegi, kelle olemus lihtsalt riivab sind ilma täiesti selge põhjuseta.
Ja küsi: mida tema endale lubab, mida mina endale ei luba?
Võib-olla ta võtab ruumi ja sina oled õppinud väike olema. Võib-olla ta ütleb otse, mida tahab, ja sina oled õppinud oma vajadused alla neelama. Võib-olla ta puhkab süütundeta ja sina ei oska puhata ilma seda enne välja teenimata. Võib-olla ta on nähtav, enesekindel või rahulikult ambitsioonikas, ja sinus tõuseb hukkamõist, sest mingi osa sinust tahaks sama, aga ei julge.
Su ärritus ei ole alati juhuslik. Mõnikord näitab ta sulle poolust, mille oled endale keelanud.
Sa ei pea muutuma temasuguseks. Sa ei pea teda imetlema. Sa ei pea tema käitumist õigustama. Küsi lihtsalt, kas selles pooluses on midagi, mida sina võiksid endas tervemal viisil tagasi võtta. Mitte kogu ruumi. Lihtsalt natuke. Üks ausam soov. Üks selgem piir. Üks puhkehetk ilma vabanduseta. Üks lause, kus sa ütled, mida sa tegelikult tahad.
Ole selle juures õrn. Ära kaeva kohe kõige valusamasse kohta. Vali üks kerge ärritus ja vaata rahulikult, kuhu ta osutab.
See oli sarja viies artikkel, kogu kaare keskpunkt. Esimeses pooles vaatasime, kust su mustrid tulevad: lapsepõlv, keel, kontekst ja need versioonid sinust, mida eri olukorrad esile kutsuvad. Nüüd hakkame vaatama, mida nende mustritega päriselt teha annab. Ja palju algab sellest, et lõpetad ühe poole väljatõrjumise.
Sest see, mida sa endas ära lükkad, ei jää vait. Ta tuleb tagasi. Sageli just seal, kus sa seda kõige vähem ootad. Mõnikord ärritusena, mõnikord väsimusena, mõnikord suhtemustrina, mõnikord tundena, et oled küll teinud kõike õigesti, aga midagi sinus jääb elamata.
Sa ei pea täna midagi lahendama. Märka lihtsalt ühe asja jaoks ruumi: mille sa oled endas "valeks" pooleks nimetanud, ja mis juhtuks, kui sa lubaksid talle korraks sõna.
Evoluna nimes on kuu. Luna. Ja kuu ei tooda ise valgust, ta peegeldab. Ta näitab pimedat ja valget poolt, nimetamata kumbagi haiguseks. Ta lihtsalt on, tervikuna, mõlema poolega korraga.
Just nii me tahame inimest näha. Mitte poolitatuna heaks ja halvaks, vaid tervikuna, kelle vari ja valgus kuuluvad kokku. Kõige raskem on sageli näha oma teist poolt üksi, sest just seda oled sa õppinud mitte vaatama. Siin võib teine inimene olla peegel, mis näitab sulle ka seda, mida sa ise ei julge või ei oska veel vaadata.
See on osa sellest, mille me Evoluna juures ehitame. Koht, kus sa ei pea üksi edasi minema.
Järgmises osas: miks me kordame seda, mida vihkasime? Kuidas see, mida me endas ei näe, hakkab meie kaudu edasi elama, suhetes, töös ja vanemana.
Pert Lomp on Evoluna asutaja ja EMCC sertifitseeritud mentor.
Kuidas see artikkel sind puudutab?
Kommentaarid
Pert Lomp
Strateegiline mentor ja süsteemide looja
Olen strateegiline mõtleja ja süsteemide looja, kes aitab inimestel ja organisatsioonidel liikuda kaosest selguse, struktuuri ja tulemuste suunas. Minu tugevus seisneb võimes näha suurt pilti ning siduda omavahel tehnoloogia, finantsid ja juhtimine tervikuks, mis päriselt töötab. Mul on üle 25 aasta kogemust erinevates rollides – alates tehnoloogia ja meedia valdkonnast kuni juhtimise, äriarenduse ja strateegilise nõustamiseni. Tegutsen täna eelkõige mentorina ja partnerina inimestele, kes on jõudnud punkti, kus järgmine samm ei vaja enam rohkem infot, vaid selgust, otsust ja suunda. Mind käivitab kasv – nii inimeste kui süsteemide tasandil. Usun, et enamik piiranguid ei tule väljastpoolt, vaid meie enda mõtteviisist, harjumustest ja uskumustest. Minu roll on aidata need mustrid nähtavaks teha, need lahti murda ning asendada need toimivate, teadlike valikutega. Minu lähenemine on kombinatsioon ratsionaalsest strateegiast ja sügavamast inimlikust mõistmisest. Töötan seal, kus kohtuvad loogika ja sisemine areng – kus otsused ei ole ainult õiged Excelis, vaid ka kooskõlas inimese tegeliku potentsiaali ja suunaga. Mentorina olen otsekohene, kohal ja tulemustele suunatud. Ma ei paku pehmendatud vastuseid, vaid selgust. Samas loon ruumi, kus inimene saab turvaliselt mõelda, näha ja kasvada. Minu jaoks on kõige suurem väärtus hetk, kus inimese sees tekib “klõps” – kui segadus asendub arusaamisega ja ebakindlus muutub teadlikuks liikumiseks edasi. Kui oled punktis, kus tead, et oled võimeline enamaks, aga vajad selgust, struktuuri ja tuge järgmise sammu tegemiseks, siis siin me kohtume.