Inimene ei sünni tühjale lehele
Vaba tahe või nähtamatu programm? Sari, osa 2.
Sa astud ruumi ja tunned kohe ära, mis õhus on. Enne kui keegi midagi ütleb, enne kui sa jõuad mantli seljast võtta, oled sa juba välja lugenud, kes on pinges, kes vaikib, kelle tuju on madalal ja kelle ümber tasub täna ettevaatlikum olla. Sa ei tee seda teadlikult. See lihtsalt juhtub.
Kust see oskus tuli?
Suure tõenäosusega mitte täiskasvanueast. Suure tõenäosusega õppisid sa selle ammu. Ühes kodus, ühe laua taga, ühes õhustikus, kus oli oluline aru saada, mis tuju täna majas on, enne kui sa ise midagi ütlesid või tegid.
Toona oli see ellujäämine. Täna nimetad sa seda lihtsalt iseendaks.
Meile meeldib mõelda, et inimene tuleb maailma tühja lehena. Et siis hakkab elu sinna kirjutama, ja et sina oled selle teksti autor. See mõte on ilus, aga ta ei ole päris täpne.
Kui sa sünnid, ei ole leht tühi. Geenid on seal. Su ema keha seisund raseduse ajal on seal. Perekonna närvisüsteem on seal. Esimesed kuud ja aastad, mida sa hiljem ei mäleta, kirjutavad sinusse kõige sügavama kihi, ja just seda kihti on hiljem kõige raskem lugeda, sest see läks sisse enne sõnu.
Sa ei pruugi mäletada, kuidas sind hoiti, aga su keha mäletab. Sa ei pruugi mäletada, kas su nutule vastati või mitte, aga su närvisüsteem mäletab. Sa ei pruugi mäletada esimest korda, kui õppisid, et mõni tunne on lubatud ja mõni mitte, aga see õppetund võib sinus endiselt töötada.
See ei ole müstika. See on lihtsalt üks aus viis vaadata, kuidas inimene kujuneb. Me õpime kõige varem ja kõige sügavamalt just siis, kui me ei oska veel õppimisest midagi teada.
Mõtle, mida laps tegelikult teeb.
Laps ei saa lahkuda. Ta ei saa öelda: "See koht ei ole minu jaoks õige," ja minna mujale. Ta ei saa valida teist peret, teist kodu, teisi täiskasvanuid ega teist õhustikku. Tema ainus võimalus on kohaneda sellega, mis on. Ja seda ta teebki, sageli hämmastava täpsusega.
Kui kodus oli vaja olla vaikne, et mitte tüli tekitada, õppisid sa vaikima. Kui kodus märgati sind alles siis, kui sa olid tubli, õppisid sa olema tubli. Kui kodus oli täiskasvanu, keda tuli rahustada, õppisid sa rahustama. Kui kodus ei olnud su tunnetele ruumi, õppisid sa neid alla suruma ja edasi minema. Kui kodus sai tähelepanu ainult läbi konflikti, õppisid sa konflikti tekitama.
Iga selline kohanemine oli omal ajal tark lahendus. Laps ei ole rumal. Laps loeb oma keskkonda väga täpselt ja leiab viisi, kuidas selles ellu jääda, kontakti hoida ja armastust saada. Probleem ei ole selles, et need lahendused kunagi tekkisid. Probleem tekib siis, kui lahendus jääb tööle ka pärast seda, kui olukord on ammu muutunud.
Sa oled nüüd täiskasvanu. Sul on oma kodu, oma valikud, oma elu. Vana oht võib olla ammu möödas, aga vana programm jookseb edasi, sest keegi ei kustutanud seda ära. Teda lihtsalt ei vajatud enam samal viisil, ja ta jäi tausta tööle.
Nii juhtubki, et sa rahustad inimesi, keda ei ole vaja rahustada. Sa oled tubli olukordades, kus keegi ei nõua sinult tublidust. Sa loed välja pinget, mida ei pruugi üldse olla, ja valmistud kaitseks olukorras, kus keegi sind tegelikult ei ründa. Sa vaikid siis, kui sul oleks täielik õigus rääkida. Sa teed nalja hetkel, kus tegelikult tahaksid öelda, et sul on valus.
See ei ole nõrkus. See on vana ellujäämisviis, mis töötab edasi maailmas, mida enam ei ole. Ja kõige kavalam selle juures on see, et ta ei tundu programmina. Ta tundub sinuna. Ta tundub su iseloomuna, su olemusena, lihtsalt sellena, "kes ma olen".
Aga kõik, mis tundub sinuna, ei pruugi olla sinu kõige vabam osa. Mõnikord on see lihtsalt osa, mis õppis kunagi väga hästi hakkama saama.
Siit tuleb selle artikli tuum.
Enne kui sa õpid valima, õpid sa ellu jääma. Ja ellujäämisviisid ei kao iseenesest, kui oht on möödas. Nad jäävad, kuni nad saavad nähtavaks.
See muudab kogu pildi. Sa ei ole katki. Sa ei ole vigane. Sa oled inimene, kes õppis kunagi midagi väga hästi ja kannab seda õpitut endaga edasi ka sinna, kus seda enam vaja ei ole.
Kõik, mis on kunagi õpitud, ei ole automaatselt lihtne muuta, aga seda saab hakata ümber õppima. Mitte kustutada, sest minevikku ei saa olematuks teha. Mitte endale valetada, et "mind see enam ei mõjuta". Vaid õppida vana kõrvale uus viis. Ja aja jooksul valida sagedamini uut.
Kui sa oled õppinud vaikima, saad harjutada ühte ausat lauset. Kui sa oled õppinud kõiki rahustama, saad harjutada seda, et iga pinge ei ole sinu vastutus. Kui sa oled õppinud tubli olema, saad harjutada olemist ilma tõestamata. Kui sa oled õppinud nähtamatuks jääma, saad hakata natuke rohkem ruumi võtma.
See ei juhtu ühe korraga. Aga see saab alata ühest märkamisest.
Mida see ei tähenda
See ei tähenda, et kõik on su vanemate süü.
See on tähtis lause, nii et jää sellega hetkeks. Su vanemad andsid sulle edasi seda, mis neile endile anti. Nende mustrid tulid nende vanematelt, nende ajast, nende hirmudest, nende puudustest ja nende ellujäämisviisidest. Nemad ei valinud neid samuti. Väga harva ärkab inimene hommikul mõttega: "Kuidas ma täna oma last kahjustan?" Enamasti teevad inimesed oma parima sellega, mis neil on, ja sageli ei ole neil endal kuigi palju.
Mustri nägemine ei ole süüdistus. Vastupidi, see võib olla koht, kus süüdistamine hakkab lõppema, sest sa ei näe enam ainult ühte inimest, ühte sündmust või ühte valu. Sa näed ahelat. Sa näed, kuidas midagi liikus läbi põlvkondade, kuni jõudis sinuni. Ja just sina võid olla esimene, kes seda enam pimesi edasi ei kanna.
See ei tähenda ka, et sa pead nüüd oma lapsepõlve lammutama, vanematega tülli minema või iga oma omadust minevikku tagasi viima. Mõni asi sinus on lihtsalt sinu oma, ja see on hea. Eesmärk ei ole muuta kogu oma elulugu probleemiks.
Eesmärk on palju lihtsam ja palju küpsem: näha selgemini, mis sinus on valitud ja mis on päritud. Mis sind teenib ja mis sind enam ei teeni. Mis on päriselt sinu tugevus ja mis on vana kaitse, mille sa oled õppinud tugevuseks nimetama.
Üks väike harjutus
Mõtle, milline roll oli sul lapsena peres. Mitte see, mida sa tahtsid, vaid see, mille sa võtsid sageli ilma seda teadmata, et asjad sujuksid.
Võib-olla olid sa rahustaja, see, kes silus pingeid ja hoidis rahu. Võib-olla olid sa tubli, see, kes tõi koju häid uudiseid ja ei valmistanud muret. Võib-olla olid sa nähtamatu, see, kes õppis mitte liiga palju ruumi võtma. Võib-olla olid sa mässaja, see, kes kandis välja seda pinget, mida teised vaikisid. Võib-olla olid sa naljakas, see, kes lahendas raskeid hetki nalja kaudu.
Ära otsi täpset nimetust ega ühte õiget vastust. Vahel oli rolle mitu, vahel need vahetusid, vahel olid nad pealtnäha isegi vastuolulised. Vali lihtsalt see, mis sind kõige rohkem puudutab.
Ja siis küsi ausalt: kas sa mängid seda rolli ka täna? Oma töös, oma suhetes, oma sõpruskonnas? Kas sa oled ikka veel see, kes rahustab, isegi kui keegi pole seda palunud? Kas sa oled ikka veel see, kes on tubli, isegi kui keha on väsinud? Kas sa oled ikka veel see, kes võtab vähe ruumi, kuigi tal oleks ammu õigus rohkem nähtav olla?
Ära mine kohe kõige valusamasse mällu. See harjutus ei ole kaevamine, vaid märkamine. Vaata oma tänast elu ja küsi, kas mõni vana roll mängib seal endiselt kaasa.
Sest hetkest, kui sa rolli ära tunned, ei ole sa enam ainult selle sees. Sa oled ka väljas, kohas, kust sa seda näed. Ja see on koht, kust valik algab.
See oli sarja teine artikkel. Esimeses küsisime, kas meil üldse on vaba tahet. Selles vaatasime, kust su esimesed mustrid tulid, ammu enne kui sul oli sõnu neid nimetada.
Sa ei pea täna midagi lahendama. Lapsepõlve mustrid on sügavad ja nad ei muutu ühe artikliga, ega peagi. Las see olla lihtsalt algus. Üks aus pilk sellele, mis sinus on õpitud, mis on päritud ja mis on tõesti sinu oma.
Muster, mille sa endas ära tunned, hakkab juba sellest hetkest kaotama osa oma vaiksest jõust. Ta ei kao kohe. Aga ta ei ole enam nähtamatu. Ja nähtamatu programm kaotab oma võimu just siis, kui ta tuleb nähtavale.
Kõige sügavamaid mustreid on raske üksi näha, sest nad läksid sinusse enne mälu, enne sõnu, enne seda osa sinust, kes oskab ennast kõrvalt vaadata. Sa võid tunda, et midagi kordub, ja ikkagi mitte näha, kust see algab.
Selleks ongi vahel vaja teist inimest. Kedagi, kes oskab koos sinuga vaadata sinna, kuhu sa üksi ei ulatu. Mitte selleks, et öelda sulle, kes sa oled, vaid selleks, et aidata sul näha seda, mis sinus on liiga lähedal, et seda ise märgata.
See on osa sellest, mille me Evoluna juures ehitame. Koht, kus sa ei pea üksi edasi minema.
Järgmises osas: keel kui nähtamatu arhitekt. Kuidas su emakeel, ja eriti eesti keel, annab sulle rohkem kui sõnu. Ta annab terve viisi, kuidas maailma tükeldada, taluda ja tähendada.
Pert Lomp on Evoluna asutaja ja EMCC sertifitseeritud mentor.
Kuidas see artikkel sind puudutab?
Kommentaarid
Pert Lomp
Strateegiline mentor ja süsteemide looja
Olen strateegiline mõtleja ja süsteemide looja, kes aitab inimestel ja organisatsioonidel liikuda kaosest selguse, struktuuri ja tulemuste suunas. Minu tugevus seisneb võimes näha suurt pilti ning siduda omavahel tehnoloogia, finantsid ja juhtimine tervikuks, mis päriselt töötab. Mul on üle 25 aasta kogemust erinevates rollides – alates tehnoloogia ja meedia valdkonnast kuni juhtimise, äriarenduse ja strateegilise nõustamiseni. Tegutsen täna eelkõige mentorina ja partnerina inimestele, kes on jõudnud punkti, kus järgmine samm ei vaja enam rohkem infot, vaid selgust, otsust ja suunda. Mind käivitab kasv – nii inimeste kui süsteemide tasandil. Usun, et enamik piiranguid ei tule väljastpoolt, vaid meie enda mõtteviisist, harjumustest ja uskumustest. Minu roll on aidata need mustrid nähtavaks teha, need lahti murda ning asendada need toimivate, teadlike valikutega. Minu lähenemine on kombinatsioon ratsionaalsest strateegiast ja sügavamast inimlikust mõistmisest. Töötan seal, kus kohtuvad loogika ja sisemine areng – kus otsused ei ole ainult õiged Excelis, vaid ka kooskõlas inimese tegeliku potentsiaali ja suunaga. Mentorina olen otsekohene, kohal ja tulemustele suunatud. Ma ei paku pehmendatud vastuseid, vaid selgust. Samas loon ruumi, kus inimene saab turvaliselt mõelda, näha ja kasvada. Minu jaoks on kõige suurem väärtus hetk, kus inimese sees tekib “klõps” – kui segadus asendub arusaamisega ja ebakindlus muutub teadlikuks liikumiseks edasi. Kui oled punktis, kus tead, et oled võimeline enamaks, aga vajad selgust, struktuuri ja tuge järgmise sammu tegemiseks, siis siin me kohtume.