Miks me kordame seda, mida vihkasime?
Vaba tahe või nähtamatu programm? Sari, osa 6.
Sa avad suu, et öelda midagi oma lapsele, partnerile või kolleegile. Ja siis kuuled iseennast. Su suust tuleb lause, mida oled kuulnud tuhat korda. Sama toon. Samad sõnad. Sama külm serv või sama süüdistav noot.
See on su ema hääl. Või su isa oma. Või mõne kunagise ülemuse, õpetaja või inimese hääl, kelle mõju sa arvasid end ammu seljataha jätnud olevat. Täpselt see, mida sa kunagi endale vandusid, et sina ei tee. Ja nüüd teed sa seda ise, oma häälega, oma elus.
Sellele järgneb kummaline tunne. Mitte ainult süü, vaid midagi sügavamat. Hirm, et äkki oled sa saanud selleks, kelleks sa lubasid endale mitte kunagi saada.
Peaaegu igaüks on selle vande kunagi andnud. Ma ei karju kunagi oma lapse peale nii, nagu minu peale karjuti. Ma ei muutu kunagi nii külmaks nagu tema. Ma ei pane kunagi raha üle inimeste. Ma ei kao töösse. Ma ei vaiki nädalaid. Ma ei hakka kedagi süüga juhtima. Me joonistame oma vanemate, endiste partnerite, õpetajate või ülemuste vigadest endale kaardi sellest, kuidas mitte elada.
Ja ometi avastame end ühel päeval täpselt sealt, kuhu lubasime mitte minna.
See ei juhtu tavaliselt sellepärast, et sa oled nõrk või et su vanne oli vale. See juhtub sellepärast, et muster läks sinusse enne, kui sul oli piisavalt teadlikkust seda valida või tagasi lükata. Sa ei õppinud seda raamatust. Sa õppisid selle elades selle sees. Ja see, mida inimene õpib keha, korduse, hirmu ja kohanemise kaudu, jääb sageli sügavamale kui see, mida ta hiljem peaga otsustab.
Sa võid mustri teadlikult tagasi lükata ja ikkagi jooksutada seda alateadlikult. Mõistus ütleb: "Mitte kunagi." Süsteem ütleb: "Ma tean ainult seda teed."
Eelmises artiklis vaatasime, kuidas see, mida sa endas ära ei taha tunda, läheb varju ega kao. Siin tuleb sama mõte teise nurga alt. See, mida sa endas ei näe, ei jää lihtsalt seisma. Ta hakkab sinu kaudu edasi elama.
Sa oled lüli ahelas. Su vanema muster tuli tema vanemalt, tema oma võib-olla veel kaugemalt. Keegi neist ei pruukinud seda teadlikult valida. Nad andsid edasi seda, mis neisse oli pandud. Vahel oli see hirm. Vahel külmus. Vahel kontroll. Vahel töö kaudu põgenemine. Vahel pidev kriitika, sest keegi polnud neile kunagi õpetanud, kuidas armastada ilma surveta.
Kui sa seda ahelat ei näe, annad sa suure tõenäosusega edasi osa samast. Mitte tingimata samal kujul, aga samast juurest. Võib-olla sa ei karju, aga muutud külmaks. Võib-olla sa ei kontrolli, aga tõmbud ära. Võib-olla sa ei süüdista, aga annad teisele tunda, et ta peab sinu rahu eest vastutama.
Aga kui sa hakkad seda nägema, võid sina olla esimene, kelle juures ahel ei lähe enam pimesi edasi.
Siin tuleb küsimus, mida tasub päriselt küsida. Kui me näeme mustrit halvana, miks me ei murra end sellest lihtsalt lahti? Miks inimene kordab seda, mida ta vihkas, kui ta teab, et see tegi haiget?
Sest teadmine ei ole alati sama mis vabadus.
Tsirkustes räägitakse vana lugu elevandist. Väikest elevanti seotakse tugeva köiega kinni. Ta rabeleb, tõmbab, proovib, aga ta on liiga väike ja köis liiga tugev. Mingil hetkel ta loobub. Ta õpib, et rabelemine ei vii kuhugi. Siis kasvab elevant suureks. Tema jõud on tohutu. Ta võiks selle köie ühe liigutusega lõhkuda, aga ta ei proovi enam. Piisab õhukesest nöörist ja väikesest vaiast, ja ta seisab paigal. Mitte sellepärast, et köis päriselt hoiab. Vaid sellepärast, et tema sees elab endiselt õppetund: proovimisel pole mõtet.
Inimese elus on palju selliseid köisi. Mõni on pärit kodust, mõni koolist, mõni esimesest suhtest, mõni töökeskkonnast, kus sind alandati või vaigistati. Alguses oli piir päris. Sa tõesti ei saanud lahkuda. Sa tõesti ei saanud vastu vaielda. Sa tõesti ei saanud end kaitsta. Aga hiljem muutub väline piir sisemiseks uskumuseks. Ja siis võib juhtuda midagi väga kummalist: olukord on muutunud, aga sina elad endiselt nii, nagu köis hoiaks.
Psühholoogias on selle nähtuse lähedal mõiste õpitud abitus. Kui inimene või loom kogeb piisavalt kaua, et tema tegudel pole mõju, võib ta lõpetada proovimise ka siis, kui olukord hiljem muutub ja väljapääs on tegelikult olemas.
Sama mõtet kannab lugu rohutirtsust klaaspurgis. Pane rohutirts purki ja kaas peale. Ta hüppab, lööb vastu kaant, hüppab uuesti ja lööb uuesti. Mõne aja pärast õpib ta hüppama madalamalt, täpselt nii kõrgele, et kaant mitte tabada. Siis võta kaas ära. Tee on vaba, aga rohutirts ei hüppa enam välja. Ta hüppab ikka nii, nagu kaas oleks veel seal.
Kaant ei ole enam. Aga piir on jäänud. Ta ei ela enam purgis. Ta elab piirangus, mille ta kunagi õppis.
Inimese puhul näeb see sageli välja väga tavaline. "Ma ei ole selline inimene." "Ma ei oska suhteid hoida." "Ma ei saa avalikult rääkida." "Ma ei suuda ennast kehtestada." "Minuga lihtsalt läheb alati nii." Need laused kõlavad nagu iseloomukirjeldused, aga väga sageli on need vanad kohanemised, mis on aja jooksul hakanud tunduma faktidena.
Ja faktiga ei vaielda. Fakti lihtsalt usutakse.
See ongi koht, kus asi muutub inimese jaoks oluliseks. Sageli ei ole ahel, mis sind hoiab, enam väline. Su vanem võib olla ammu vana või surnud. Vana suhe võib olla läbi. Karm ülemus võib olla minevikus. Olukord, mis sind kunagi piiras, ei pruugi enam üldse olemas olla.
Aga ahel on jäänud. Ja ahel on nüüd uskumus. "Ma olen lihtsalt selline." "Minuga ei lähe see kunagi." "Ma ei oska teisiti." "See on alati nii olnud." Need ei ole tingimata faktid. Need on vanad õppetunnid, mille sa oled oma peas faktiks tõstnud.
Nii sa kordadki vahel seda, mida vihkasid. Mitte sellepärast, et köis veel päriselt hoiaks, vaid sellepärast, et sa ei ole ammu enam proovinud, kas ta üldse hoiab.
Sa karjud, sest süsteem õppis kunagi, et jõud on ainus viis kuuldav olla. Sa vaikid, sest süsteem õppis kunagi, et nähtamatus on turvalisem. Sa kontrollid, sest süsteem õppis kunagi, et kaos teeb haiget. Sa tõmbud ära, sest süsteem õppis kunagi, et lähedus lõpeb pettumusega. Sa ei tee seda sellepärast, et oled halb inimene. Sa teed seda, sest vana tee on närvisüsteemile tuttav. Ja tuttav tundub sageli turvalisem kui uus, isegi siis, kui tuttav teeb haiget.
Siit tuleb selle artikli tuum.
See, mida sa endas ei näe, hakkab sinu kaudu edasi elama. Ja ahel, mida sa kunagi proovile ei pane, jääb ahelaks ka siis, kui ta on ammu katki.
Vabadus ei alga sellest, et sa rabeled metsikult vastu. Elevant rabeles ka, ja loobus. Vabadus algab sellest, et sa märkad ahelat ennast. Et sa lakkad seda faktiks pidamast ja hakkad teda nägema sellena, mis ta on: vana õppetund, mis võis kunagi olla tõsi, aga ei pruugi enam täna kehtida.
Sa ei pea köit metsikult rebima. Mõnikord on esimene samm palju vaiksem. Sa lihtsalt proovid korraks, kas ta veel hoiab. Ütled ühe lause, mille oleksid varem alla neelanud. Jätad ühe külma reaktsiooni andmata. Märkad oma ema või isa häält enda suus ja teed pausi enne järgmist lauset. Sa ei muutu sel hetkel täiesti vabaks. Aga ahel saab esimest korda nähtavaks.
Ja nähtav ahel ei ole enam sama ahel.
Mida see ei tähenda
See ei tähenda, et oled määratud kordama. Just vastupidi. Muster, mille sa nähtavaks teed, kaotab osa oma automaatsest jõust. Nähtamatu programm juhib sind pimesi. Nähtav programm jätab sulle ruumi valida. Sa ei pruugi suuta teda kohe peatada, aga sa ei jookse teda enam täiesti pimedas.
See ei tähenda ka, et kõik on su vanemate süü. Sa nägid seda juba teises artiklis. Nemad said edasi seda, mis neile anti. Ahela nägemine ei ole süüdistus. See on koht, kus sa näed laiemat liikumist ja saad küsida, kas see peab sinu kaudu samamoodi edasi minema.
Ja see ei tähenda, et üks äratundmine teeb sind kohe vabaks. Vanad mustrid on tugevad, sest neid on jooksutatud aastakümneid. Nad ei kao ühe artikliga, ühe vestlusega ega ühe sisemise ärkamisega. Aga iga kord, kui sa mustri ära tunned hetkel, mil ta käivitub, nõrgeneb tema automaatne võim natuke. See on aeglane töö. Aga see on töö, mis päriselt muudab.
Üks väike harjutus
Mõtle ühele asjale, mille kohta oled kunagi öelnud: "Ma ei tee kunagi nii nagu tema." Mitte kõige raskemale, lihtsalt ühele tuttavale vandele, mille sa oled endale andnud.
Ja küsi ausalt, ilma end karistamata: kas sa oled seda viimasel ajal ise teinud?
Ära mine kohe häbisse. Häbi sulgeb silmad, ja praegu on vaja, et silmad oleks lahti. Vaata lihtsalt, kas see asi, mida sa vihkasid, on kuidagi sinusse pugenud. Sama toon. Sama vaikimine. Sama viis kaduda, kui läheb raskeks. Sama kriitika. Sama külmus. Sama kontroll. Sama põgenemine töösse, nalja, telefoni või vaikusesse.
Kui sa selle leiad, vaata, mis hetkel ta käivitub. Mis tuleb enne? Väsimus? Hirm? Tunne, et sind ei kuulata? Häbi? Abitus? Tunne, et sa ei kontrolli olukorda? Muster ei tule tühjalt kohalt. Tal on käivitaja, ja käivitaja märkamine on pool tööd.
Siis võid teha veel ühe väikese asja. Vali üks uskumus enda kohta, mis algab sõnadega "ma ei oska", "ma ei suuda" või "minuga alati". Ja küsi: millal ma seda viimati päriselt proovisin? Mitte mõttes, mitte vanas mälus, vaid päriselt, tänases elus. Vahel avastad, et kaas on ammu kadunud ja sina oled lihtsalt harjunud madalalt hüppama.
See oli sarja kuues artikkel. Esimeses pooles vaatasime, kust mustrid tulevad. Viiendas vaatasime, mida me endas maha surume. Selles vaatasime, kuidas maha surutu ja õpitu hakkab meie kaudu edasi elama, ning miks me ei murra end sellest lihtsalt teadmise jõul lahti.
Sa ei pea täna midagi katkestama. Märka lihtsalt üht ahelat, mille oled faktiks pidanud. Üht lauset, mida oled korranud nii kaua, et ta tundub tõena. Üht vana reaktsiooni, mis tuleb välja siis, kui oled väsinud, hirmul või nurka surutud.
See on juba palju. Sest ahel, mida sa näed, ei ole enam päris sama ahel. Ta on midagi, mille saad tasapisi proovile panna.
Kõige raskem on näha mustrit, mille sees sa oled sündinud. Ta tundub sulle nii loomulik, et sa ei pane teda tähelegi. Ta ei tundu programmina. Ta tundub eluna.
Selleks ongi vahel vaja teist inimest. Kedagi, kes ei ole sinu mustri sees ja näeb seda kõrvalt selgemini, kui sina seda seestpoolt näha saaksid. Kedagi, kes oskab õrnalt öelda: "Panin tähele, et see asi sinus kordub." Mitte selleks, et sind hukka mõista, vaid selleks, et aidata sul näha köit, mida sa ise enam ei märka.
See on osa sellest, mille me Evoluna juures ehitame. Koht, kus sa ei pea üksi edasi minema.
Järgmises osas: kes sinus tegelikult otsustab? Kuidas suur osa su valikutest sünnib enne teadlikku mõtet, ja kus on see väike ruum, milles meisterlikkus päriselt algab.
Pert Lomp on Evoluna asutaja ja EMCC sertifitseeritud mentor.
Kuidas see artikkel sind puudutab?
Kommentaarid
Pert Lomp
Strateegiline mentor ja süsteemide looja
Olen strateegiline mõtleja ja süsteemide looja, kes aitab inimestel ja organisatsioonidel liikuda kaosest selguse, struktuuri ja tulemuste suunas. Minu tugevus seisneb võimes näha suurt pilti ning siduda omavahel tehnoloogia, finantsid ja juhtimine tervikuks, mis päriselt töötab. Mul on üle 25 aasta kogemust erinevates rollides – alates tehnoloogia ja meedia valdkonnast kuni juhtimise, äriarenduse ja strateegilise nõustamiseni. Tegutsen täna eelkõige mentorina ja partnerina inimestele, kes on jõudnud punkti, kus järgmine samm ei vaja enam rohkem infot, vaid selgust, otsust ja suunda. Mind käivitab kasv – nii inimeste kui süsteemide tasandil. Usun, et enamik piiranguid ei tule väljastpoolt, vaid meie enda mõtteviisist, harjumustest ja uskumustest. Minu roll on aidata need mustrid nähtavaks teha, need lahti murda ning asendada need toimivate, teadlike valikutega. Minu lähenemine on kombinatsioon ratsionaalsest strateegiast ja sügavamast inimlikust mõistmisest. Töötan seal, kus kohtuvad loogika ja sisemine areng – kus otsused ei ole ainult õiged Excelis, vaid ka kooskõlas inimese tegeliku potentsiaali ja suunaga. Mentorina olen otsekohene, kohal ja tulemustele suunatud. Ma ei paku pehmendatud vastuseid, vaid selgust. Samas loon ruumi, kus inimene saab turvaliselt mõelda, näha ja kasvada. Minu jaoks on kõige suurem väärtus hetk, kus inimese sees tekib “klõps” – kui segadus asendub arusaamisega ja ebakindlus muutub teadlikuks liikumiseks edasi. Kui oled punktis, kus tead, et oled võimeline enamaks, aga vajad selgust, struktuuri ja tuge järgmise sammu tegemiseks, siis siin me kohtume.