Keel kui nähtamatu arhitekt
Vaba tahe või nähtamatu programm? Sari, osa 3.
Sa arvad, et sa mõtled mõtetes. Tegelikult mõtled sa enamasti sõnades.
Proovi praegu mõelda üks selge mõte ilma sõnadeta. Mitte tunne, mitte pilt, mitte aimdus, vaid mõte. See on peaaegu võimatu. Niipea kui mõte muutub täpseks, hakkab ta otsima sõnu. Ja need sõnad ei ole sinu enda leiutatud. Sa said need keelelt, mille õppisid ammu enne, kui oskasid midagi teadlikult valida.
See tähendab midagi rahutuks tegevat. Tööriist, millega sa oma elu üle mõtled, ei ole neutraalne. Ta tuli sulle valmiskujul. Su emakeel andis sulle ühe kindla viisi maailma tükeldada, seostada ja tähendada, ning sa ei olnud kohal, kui see raamistik sinusse kirjutati.
Keeleteadlased ja psühholoogid on pikalt vaielnud selle üle, kui palju keel mõtlemist mõjutab. Vana ja tugev väide, et keel määrab mõtlemise täielikult, ei ole kuigi veenev. Inimene suudab mõelda asju, mille jaoks tal veel sõna pole, õppida uusi mõisteid ja laiendada oma sisemist maailma ka hilisemas elus.
Aga pehmem väide on palju huvitavam ja usutavam: keel ei määra mõtlemist, aga ta kallutab seda. Ta teeb mõne asja märkamise lihtsamaks ja mõne asja märkamise raskemaks. Ta annab sulle valmis riiulid, kuhu kogemust paigutada, ja need riiulid ei ole igas keeles ühesugused.
Mõtle sellele nii: keel ei ütle sulle lõplikult, mida näha. Aga ta annab sulle prillid, mille läbi vaadata. Ja prille on raske märgata seni, kuni sa pole kunagi teisi proovinud.
Võta üks lihtne näide omaenda keelest.
Eesti keeles ei ole inimesel grammatilist sugu. Sa võid rääkida kellestki pikalt: "tema käis seal, tema ütles nii, ma mõtlesin temast terve õhtu", ja kuulaja ei tea ikka veel, kas jutt on mehest või naisest. See on lihtsalt tema.
Inglise keeles pead sa sageli üsna kiiresti valima, kas he või she. Saksa keeles on grammatilist sugu isegi sõnadel, millel bioloogilist sugu ei ole. Eesti keel laseb sul inimest hoida mõnda aega ilma teda kohe soolisse kategooriasse paigutamata.
Kas see tähendab, et eestlane näeb inimest kuidagi põhimõtteliselt teisiti? Seda ei saa nii lihtsalt väita. Aga see on hea näide sellest, kuidas keel teeb ühe asja sulle nähtamatumaks just sellega, et ei sunni sind seda pidevalt märkama.
Veel üks näide, ja selle juures tasub olla ettevaatlik.
Eesti keeles ei ole tulevik eraldi verbivormina nii selgelt välja lõigatud nagu mõnes teises keeles. Sa ütled "ma lähen homme", oleviku kujul. Tulevik elab lauses, aga mitte verbis endas.
See ei tähenda, et eestlane ei mõtle tulevikule. Muidugi mõtleb. Aga see loob ühe huvitava küsimuse, mille juurde tasub jääda: kas keel, kus olevik ja tulevik kasutavad sageli sama vormi, võib suunata inimest tajuma aega rohkem jätkuva liikumisena kui eraldi seisva, kindlalt vormistatud lubadusena?
Ma ei väida, et vastus on kindel. Keel, kultuur, ajalugu ja inimese isiklik kogemus põimuvad liiga tihedalt, et ühe grammatilise vormi põhjal suuri järeldusi teha. Aga küsimus ise näitab, kui sügavale keel ulatuda võib. Ta ei puuduta ainult seda, kuidas sa räägid. Ta võib puudutada ka seda, kuidas sa aega tunned.
Ja siis on käänded.
Eesti keeles on neid neliteist. Seal, kus inglise keeles kasutatakse sageli mitut eraldi sõna, näiteks "in the house", "into the house", "out of the house", ütleb eestlane "majas", "majja", "majast". Ruum, suund ja suhe on sõna sisse põimitud. Kus miski asub, kuhu ta liigub, kust ta tuleb, ei ole alati eraldi lisatud. See elab sõna vormis endas.
See on huvitav mõte. Keel, kus suunad ja suhted on grammatikasse nii tugevalt põimitud, võib õpetada inimest pidevalt tajuma, kus ta millegi suhtes asub. Sees või väljas. Lähedal või kaugel. Tulemas või minemas. Algamas või eemaldumas. Eestlane ei pruugi seda märgata, sest see on talle sama loomulik kui hingamine. Aga see on üks viis maailma korrastada, ja see viis on keelde sisse kootud.
Siia tuleb veel üks kiht, mida tasub ettevaatlikult puudutada. Keel ei ela ainult sõnaraamatus. Ta elab ka ajus. Iga keel, mida inimene kasutab, treenib teatud tähelepanuviise, seoseid ja sisemisi radu. Kui keel nõuab sinult pidevalt käändeid, suunda, vormi ja suhteid, harjud sa märkama maailma läbi seoste. Kui keel nõuab sinult kiiret soolist määratlust, harjud sa teatud kategooriaid varem aktiveerima. Kui keel kannab palju rütmi, emotsiooni, žeste ja kehastatud väljendust, võib ta avada teistsuguse viisi tajuda lähedust, pinget, ilu või konflikti.
See ei tähenda, et üks rahvas oleks teisest targem või üks keel teisest parem. See oleks liiga lihtne ja vale järeldus. Pigem tähendab see, et eri keeled treenivad eri tähelepanu. Eesti keel võib anda inimesele tugeva vormilise, ruumilise ja seostepõhise tundlikkuse. Itaalia keel võib tuua teistsuguse emotsionaalse, rütmilise ja kehastatud väljendusjõu. Inglise keel võib anda otsesema, funktsionaalsema ja globaalsema mõtlemisruumi. Üks ei asenda teist. Iga keel avab ühe osa maailmast ja jätab mõne teise osa vähem nähtavaks.
Just siin muutub huvitavaks ka keelte kombinatsioon. Inimene, kes mõtleb ühes keeles, töötab teises ja elab osa oma emotsionaalsest elust kolmandas, ei kanna endas ainult mitut sõnavara. Ta kannab endas mitut sisemist töölauda. Üks keel aitab täpsustada. Teine aitab väljendada. Kolmas aitab tunda. Neljas võib anda distantsi, mille kaudu vaadata omaenda elu veidi rahulikumalt.
Eestlane, kes on kasvanud eesti keele sees, töötanud inglise keeles ja elanud mõnda aega näiteks itaalia keeleruumis, ei liigu lihtsalt kolme keele vahel. Ta liigub eri sisemiste arhitektuuride vahel. Eesti keel võib tuua täpsuse, ruumilise suhte ja vaikuse tundlikkuse. Inglise keel võib tuua struktuuri, tempo ja globaalse töökeele loogika. Itaalia keel võib avada emotsiooni, kehalisuse ja vahetuma väljenduse. Nende kombinatsioon ei tee inimest automaatselt targemaks, aga võib teha tema sisemise maailma paindlikumaks. Ta näeb sama olukorda mitme akna kaudu.
See on väga oluline. Sest vabadus ei tähenda ainult seda, et sul on rohkem valikuid. Vabadus tähendab ka seda, et sa oskad maailma rohkem kui ühest kohast vaadata. Keel on üks nendest kohtadest.
Veel on üks kiht, mida on raske mõõta, aga lihtne tunda.
Eesti keelt räägib umbes miljon inimest. See on väike ruum. Enamik inimesi maailmas elab mõnes teises keeleruumis, mõtleb mõnes teises keeles ja kannab endas hoopis teistsugust sisemist arhitektuuri. Seetõttu on eesti keel midagi enamat kui suhtlusvahend. Ta on identiteedi hoidja. Ta on koht, kuhu mahub ühe väikese rahva mälu, huumor, vaikus, valu, trots ja viis maailma taluda.
Kui sa räägid keelt, mida räägib vaid väike hulk inimesi, kannad sa endaga kaasas midagi, mida ei saa täielikult tõlkida. Mõni nali ei tule üle. Mõni vaikusevarjund ei tule üle. Mõni sõna kaotab teises keeles oma keha. Ja see miski on osa sellest, kes sa oled, isegi siis, kui sa pole sellele kunagi mõelnud.
Väikese keele kandmine võib luua inimeses erilise kahetise kogemuse. Ühelt poolt annab see juure, mille kaudu tunned, et kuulud kuhugi väga konkreetsesse. Teiselt poolt sunnib see sind varem või hiljem astuma välja suurematesse keeltesse, kui tahad maailmaga suhelda, töötada, luua või oma mõtteid laiemalt jagada. See tähendab, et väikese keele inimene õpib sageli varakult keelte vahel liikuma. Ta õpib tõlkima mitte ainult sõnu, vaid ka iseennast.
See võib olla koormus, aga see võib olla ka eelis. Mitte eelis teiste inimeste üle, vaid eelis iseenda sees. Sa tead, et maailm ei piirdu ühe keele, ühe väljendusviisi ja ühe sisemise loogikaga. Sa tead, et sama mõte võib kõlada eri keeltes natuke erineva inimesena. Ja kui sa seda märkad, saad hakata teadlikumalt valima, millises sisemises ruumis sa parasjagu oled.
Siit tuleb selle artikli tuum.
Keel ei anna sulle ainult sõnu. Ta annab sulle viisi, kuidas maailma tükeldada, taluda ja tähendada. Ta mõjutab seda, milliseid tundeid sul on kerge nimetada ja millised jäävad udusse. Ta võib mõjutada seda, kuidas sa tajud aega, ruumi, suhet, lähedust, distantsi, kohustust ja võimalust. Ta võib otsustada, kui kiiresti sa inimese lahterdad ja kui kaua sa saad teda lihtsalt hoida inimesena, enne kui mõni kategooria vahele tuleb.
Keel treenib ka seda, millele su tähelepanu harjub toetuma. Mõnes keeles tuleb rohkem täpsustada, kus miski asub. Mõnes keeles tuleb rohkem näidata, kellele miski kuulub. Mõnes keeles tuleb kohe määrata sugu, austuse aste või suhteline kaugus. Mõnes keeles on emotsioon ja kehakeel peaaegu lause osa. Need ei ole lihtsalt tehnilised erinevused. Need on väikesed igapäevased treeningud, mis kujundavad seda, mida su meel peab oluliseks.
Ja kõike seda teeb keel vaikselt. Mitte käsuna, mitte seadusena, mitte nähtava piiranguna. Ta ei seisa sinu ees. Ta on sinu sees. Just seetõttu on ta üks nähtamatumaid programme, mida selles sarjas vaatame. Sa ei näe keelt samal moel, nagu näed maja, inimest või olukorda. Sa näed läbi keele. Ta on nii lähedal, et muutub peaaegu nähtamatuks.
Mida see ei tähenda
See ei tähenda, et eesti keel määrab kogu su elu.
Keel ei ole vangla. Keel on raam. Ja raam ei takista sind nägemast, ta lihtsalt mõjutab seda, mis jääb pildi sisse ja mis selle servast välja. Raami nägemine ei lõhu pilti. Ta annab sulle võimaluse pilti liigutada.
See ei tähenda ka, et üks keel on parem kui teine või et sa peaksid oma emakeele pärast piinlikkust tundma. Vastupidi. Su emakeel on andnud sulle sügavuse, mida ükski hiljem õpitud keel ei korda täpselt samal viisil. Ta on esimene ruum, kus maailm muutus sinu jaoks nimetatavaks.
See ei tähenda ka seda, et keerulisem keel teeb inimese automaatselt targemaks. Selline väide oleks liiga lihtne. Keele keerukus võib treenida teatud tähelepanuviise, aga inimese võimekus sõltub palju rohkemast: keskkonnast, haridusest, turvatundest, kogemusest, kehast, närvisüsteemist, kultuurist ja sellest, kas tal on olnud võimalus oma mõtlemist päriselt arendada.
Ja see ei tähenda, et sa oled keelde lukus. Iga uus keel, mida sa õpid, annab sulle uue raami. Uue viisi näha, rääkida, vaikida, tunda ja mõelda. Mida rohkem raame sa tunned, seda vabamalt saad nende vahel liikuda, ja seda vähem usud, et ainus võimalik viis maailma näha on see, milles sa juhtusid sündima.
Üks väike harjutus
Mõtle viimasele korrale, kui sa tundsid midagi, millele sul ei tulnud nime. Mitte lihtsalt rõõm või kurbus, vaid mingi vahepealne, kihiline tunne, mille jaoks su keeles ei olnud üht selget sõna. See hetk, kus tunne on olemas, aga sõna puudub, on väga huvitav koht. Just seal näed sa keele serva. Sa näed kohta, kus su keel lõpeb ja kogemus läheb edasi.
Kui sa oskad mõnd teist keelt, mõtle sõnale või väljendile, mis on ühes keeles lihtne ja teises kohmakas. Inglise keeles on loomulik öelda "I am looking forward to it". Eesti keeles pead sa selle ümber ehitama. Mõnes keeles on helluse jaoks sõnu, millel sinu keeles pole täpset vastet. Mõnes keeles on vihal rohkem varjundeid. Mõnes keeles on viisakus, distants või austus ehitatud lause sisse nii, et sa ei saa sellest mööda minna.
Ja siis vaata oma keelte kombinatsiooni. Millises keeles sa mõtled, kui pead olema täpne? Millises keeles on sul kõige lihtsam tunda? Millises keeles on sul lihtsam öelda midagi julget? Millises keeles muutud sa asjalikumaks, pehmemaks, vahetumaks või ettevaatlikumaks? Need küsimused võivad näidata, et sa ei ole eri keeltes võlts. Sa lihtsalt liigud eri sisemistes ruumides.
Märka ka seda, mida su keel teeb lihtsaks ja mida raskeks. Märka, milliseid sõnu sa kasutad enda kohta siis, kui oled väsinud, häiritud või ebakindel. Kas sa ütled "ma olen selline", "ma pean", "mul ei ole valikut", "see on alati nii olnud"? Mõnikord ei paljasta keel ainult mõtet. Ta paljastab ka sisemise ukse, mille sa oled enda jaoks juba ette kinni pannud.
Sa ei pea midagi kohe muutma. Piisab sellest, kui märkad, et sind on suunatud, ja et see suund ei ole ainus võimalik. Sest hetkest, kui sa näed raami, ei ole sa enam ainult selle sees.
See oli sarja kolmas artikkel. Esimeses küsisime, kas meil üldse on vaba tahet. Teises vaatasime, kust su esimesed mustrid tulid. Selles vaatasime keelt, üht kõige lähemat ja nähtamatumat mustrit, mis sind kujundab iga päev, ilma et sa seda märkaks.
Sa ei pea täna midagi otsustama. Märka lihtsalt ühe päeva jooksul, kuidas sõnad, mida sa kasutad, kujundavad seda, mida sa tunned. Märka, kas mõni sõna teeb sind väiksemaks, mõni lause lukustab valiku ära, mõni väljend muudab tuleviku juba enne kitsaks. Ja märka ka seda, kas mõnes teises keeles avaneb sinus ruum, mida emakeeles on raskem puudutada.
Raam, mille sa endas ära tunned, ei kao. Aga ta lakkab olemast ainus maailm, mida sa näha oskad.
Mõnikord on kõige raskem näha just seda, mis on kõige lähemal. Oma keelt, oma viisi maailma tükeldada, oma vaikseid eeldusi selle kohta, mis on võimalik ja mis mitte. Need on liiga lähedal, et neid üksi märgata.
Selleks ongi vahel vaja teist inimest. Kedagi, kes kuulab, kuidas sa endast räägid, ja märkab sõnu, mida sa ise enam ei kuule. Mitte selleks, et sind parandada, vaid selleks, et aidata sul kuulda iseennast.
See on osa sellest, mille me Evoluna juures ehitame. Koht, kus sind kuulatakse sinu enda keeles. Koht, kus sa ei pea üksi edasi minema.
Järgmises osas: miks sa oled eri keeltes natuke erinev inimene? Kuidas mõni keel teeb su julgemaks, mõni pehmemaks, mõni ettevaatlikumaks, ja miks keel on rohkem kui suhtlusvahend. Ta on sisemine ruum.
Pert Lomp on Evoluna asutaja ja EMCC sertifitseeritud mentor.
Kuidas see artikkel sind puudutab?
Kommentaarid
Pert Lomp
Strateegiline mentor ja süsteemide looja
Olen strateegiline mõtleja ja süsteemide looja, kes aitab inimestel ja organisatsioonidel liikuda kaosest selguse, struktuuri ja tulemuste suunas. Minu tugevus seisneb võimes näha suurt pilti ning siduda omavahel tehnoloogia, finantsid ja juhtimine tervikuks, mis päriselt töötab. Mul on üle 25 aasta kogemust erinevates rollides – alates tehnoloogia ja meedia valdkonnast kuni juhtimise, äriarenduse ja strateegilise nõustamiseni. Tegutsen täna eelkõige mentorina ja partnerina inimestele, kes on jõudnud punkti, kus järgmine samm ei vaja enam rohkem infot, vaid selgust, otsust ja suunda. Mind käivitab kasv – nii inimeste kui süsteemide tasandil. Usun, et enamik piiranguid ei tule väljastpoolt, vaid meie enda mõtteviisist, harjumustest ja uskumustest. Minu roll on aidata need mustrid nähtavaks teha, need lahti murda ning asendada need toimivate, teadlike valikutega. Minu lähenemine on kombinatsioon ratsionaalsest strateegiast ja sügavamast inimlikust mõistmisest. Töötan seal, kus kohtuvad loogika ja sisemine areng – kus otsused ei ole ainult õiged Excelis, vaid ka kooskõlas inimese tegeliku potentsiaali ja suunaga. Mentorina olen otsekohene, kohal ja tulemustele suunatud. Ma ei paku pehmendatud vastuseid, vaid selgust. Samas loon ruumi, kus inimene saab turvaliselt mõelda, näha ja kasvada. Minu jaoks on kõige suurem väärtus hetk, kus inimese sees tekib “klõps” – kui segadus asendub arusaamisega ja ebakindlus muutub teadlikuks liikumiseks edasi. Kui oled punktis, kus tead, et oled võimeline enamaks, aga vajad selgust, struktuuri ja tuge järgmise sammu tegemiseks, siis siin me kohtume.