Keskkond kui programmeerija
Vaba tahe või nähtamatu programm? Sari, osa 8.
Sa lähed koju. Mitte oma praegusesse koju, vaid sinna, kust sa tuled. Vanematekoju, vana sõpruskonda, tuttavasse kohta, kus sa kasvasid või kus mingi vana versioon sinust kunagi kujunes.
Ja paari tunni jooksul oled sa muutunud kellekski, keda arvasid end ammu seljataha jätnud olevat. Vana roll tuleb tagasi. Sama toon. Sama vaikus laua taga. Sama viis end õigustada. Sama ärrituv serv, mis selles ruumis kunagi alati tõusis. Sa ei otsustanud selliseks muutuda. Keskkond lihtsalt tõmbas selle sinust välja.
Eelmistes artiklites vaatasime, mis toimub sinu sees. Nüüd vaatame midagi, mida kipume alahindama: kui palju sinust on päriselt sina, ja kui palju on see keskkond, milles sa parajasti viibid?
Meile meeldib mõelda, et oleme saar. Et meil on kindel iseloom, mille kanname endaga kaasa igasse ruumi ja igasse suhtesse. Aga inimene ei tööta päriselt nii. Inimene on läbinisti sotsiaalne olend, ja keskkond kujundab teda pidevalt, vaikselt, sageli ilma luba küsimata.
Sa ei pea seda teadlikult lubama. See lihtsalt juhtub. Sa püüad inimeste meeleolusid nagu nakkust. Kui keegi su kõrval on pinges, tõuseb ka sinu pinge. Kui keegi naerab, liigub su enda suunurk kaasa. Kui oled pikalt koos inimestega, kes räägivad teatud toonis, hakkad ka sina seda tooni kasutama. Kui su ümber peetakse normaalseks pidevat kiirustamist, hakkab rahu tunduma laiskusena. Kui su ümber peetakse normaalseks eneseületust, hakkab puhkus tunduma süüna.
See ei ole nõrkus. See on see, kuidas inimene on ehitatud. Me õpime palju mitte sellest, mida meile öeldakse, vaid sellest, mida näeme teiste ümber tegemas. Norm ei tule enamasti sildiga "norm". Ta lihtsalt kordub nii kaua, kuni hakkab tunduma loomulik.
Sellest, kuidas käitumine grupis levib, on hea näide loomariigist.
Jaapani Koshima saarel uurisid teadlased aastakümneid makaake. Ühel päeval hakkas noor emane ahv pesema liiva oma maguskartulilt enne söömist. Keegi ei pidanud talle sellest loengut. Ta leidis viisi, mis töötas. Ja siis juhtus midagi huvitavat. Teised nägid seda. Kõigepealt tema lähedasemad kaaslased. Siis osa nende emadest ja noorematest loomadest. Tasapisi, aasta aastalt, levis see käitumine karjas laiemalt.
Selle loo ümber on hiljem kasvanud ka müüte, eriti nn "sajanda ahvi" legend, mis lubab järsku ja peaaegu maagilist hüpet kollektiivses teadvuses. See ei ole see, mida meil siin vaja on. Päris lugu on palju lihtsam ja tegelikult huvitavam: keegi teeb midagi, teine näeb, teine kordab, ja aja jooksul võib ühest uuest käitumisest saada grupi tavaline viis.
Inimestega toimub midagi sarnast. Sa muutud nende sarnaseks, kelle keskel sa elad. Mitte sellepärast, et sa nii otsustasid, vaid sellepärast, et näed neid iga päev. Sa näed, mida nad peavad võimalikuks. Mida nad peavad piinlikuks. Kuidas nad konflikti lahendavad. Kuidas nad rahaga ümber käivad. Kuidas nad oma keha kohtlevad. Kuidas nad räägivad inimestest, keda ruumis ei ole. Ja tasapisi hakkab sinu närvisüsteem õppima: selline ongi normaalne elu.
Siit tuleb ebamugav järeldus, mis seob selle artikli eelmisega.
Eelmises osas rääkisime väikesest ruumist käivitaja ja reaktsiooni vahel. Tahtejõust, märkamisest, keha ankrutest ja uue raja ehitamisest. Aga siin on asi, mida tasub ausalt öelda: kui proovid end muuta keskkonnas, mis su vana mustrit pidevalt tagasi toidab, kaotab tahtejõud väga sageli.
Sa ei suuda tahtejõuga lõputult üle olla keskkonnast, mis sind iga päev vastassuunas programmeerib. Kui tahad rahulikum olla, aga elad pidevas kaoses, võitleb su uus rada iga päev vana keskkonna vastu. Kui tahad ennast rohkem usaldada, aga oled ümbritsetud inimestest, kes seavad su iga sammu kahtluse alla, on see nagu ujuda vastuvoolu, mis ei lõpe kunagi. Kui tahad tervemalt süüa, aga su kodu, kalender ja suhted on ehitatud nii, et ainus lihtne valik on kiirustades haarata midagi juhuslikku, ei ole probleem ainult sinu iseloomus.
Just sellepärast ei piisa muutuseks sageli ainult sisemisest tööst. Inimene, kes päriselt muutub, peab varem või hiljem vaatama ka seda, mis teda ümbritseb. Mitte sellepärast, et keskkond on süüdi. Vaid sellepärast, et keskkond on jõud, ja seda jõudu on parem hoida enda poolel kui enda vastu.
Aga siin on ka hea uudis.
Keskkond ei ole saatus. Erinevalt lapsepõlvest, mille sa ei valinud, on suur osa su praegusest keskkonnast midagi, mida saad vähemalt mingil määral kujundada. Mitte kõike. Mitte alati kiiresti. Mitte alati täielikult. Aga rohkem, kui sa tavaliselt arvad.
Sa saad valida, kellega veedad oma vaba aega. Sa saad valida, mida loed, keda kuulad ja mis su silme ette iga päev tuleb. Sa saad valida, kas alustad hommikut vaikselt või annad esimese viie minutiga oma närvisüsteemi uudiste, sõnumite ja teiste inimeste ärevuse kätte. Sa saad valida, kui palju ligipääsu annad inimestele, kelle juures muutud väiksemaks, ja kui teadlikult otsid ligi neid, kelle juures muutud selgemaks, julgemaks ja rahulikumaks.
Sageli öeldakse, et inimene on nende viie inimese keskmine, kellega ta kõige rohkem aega veedab. Seda ei pea võtma matemaatilise tõena, aga suund on õige. Inimesed, kelle keskel sa elad, kujundavad su norme. Nad mõjutavad seda, mida pead võimalikuks, kui julgelt sa mõtled, kui palju sa ennast piirad, kui loomulik tundub sulle kasv, ausus, vastutus, raha, tervis, rahu või ambitsioon. Sõprade valimine ei ole ainult sotsiaalne küsimus. See on ka identiteedi küsimus. Sa valid inimesi enda ümber, aga samal ajal valid ka seda, milline sina nende kõrval iga päev tugevamaks muutub.
See ei tähenda, et peaksid sõpru hindama kasulikkuse järgi või inimesi külmalt välja praakima. Aga see tähendab, et tasub olla väga aus selle suhtes, kelle mõju all sa iga nädal oled. Mõni inimene teeb su avaramaks. Mõni väiksemaks. Mõni julgemaks. Mõni küünilisemaks. Mõni äratab sinus parema distsipliini, mõni vana põgenemise. Sõprus ei ole ainult see, kellega sul on tore. Sõprus on ka keskkond, milles su järgmine versioon kasvab.
See ongi keskkonna kujundamine. Sa ei pea olema selle ohver. Sa võid hakata olema selle aednik.
Aednik ei karju taime peale, et kasva paremini. Ta vaatab mulda, valgust, vett, ruumi ja seda, mis taime ümber toimub. Inimesega on sageli samamoodi. Kui tahad endas midagi kasvatada, pead küsima mitte ainult "mis mul viga on?", vaid ka "millises mullas ma üritan kasvada?"
Keskkond ei tähenda ainult inimesi.
See tähendab ka ruumi, valgust, müra, une kvaliteeti, liikumist, ekraane, toitu, kalendrit ja seda, milline on sinu tavalise päeva rütm. Mõni ruum teeb su rahulikumaks enne, kui jõuad mõelda. Mõni ruum teeb su ärevaks enne, kui oskad põhjendada. Mõni kodu toetab puhkamist. Mõni kodu tuletab kehale kogu aeg meelde, et midagi on pooleli. Mõni töölaud kutsub keskenduma. Mõni ekraanide ja katkestuste süsteem õpetab sind elama pidevas poolikus tähelepanus.
See on eriti oluline, sest paljud inimesed püüavad lahendada tahtejõuga seda, mis on tegelikult arhitektuuri, rütmi või ligipääsu küsimus. Kui telefon on kogu aeg käeulatuses, ei ole küsimus ainult selles, kas sul on piisavalt distsipliini. Kui magad halvasti, sööd juhuslikult ja liigud vähe, ei ole küsimus ainult selles, miks sul on raske rahulik olla. Kui su päev on ehitatud nii, et sa ei jõua hetkekski endaga kontakti, ei ole üllatav, et vana programm võtab juhtimise üle.
Vabadus ei ole ainult sisemine seisund. Vahel on vabadus väga praktiline: panna telefon teise tuppa, muuta hommik esimesed kümme minutit vaiksemaks, tuua lauale vähem segadust, liikuda rohkem valguse kätte, veeta aega inimesega, kelle juures su keha saab aru, et ei pea kogu aeg kaitsma.
Siit tuleb selle artikli tuum.
Sa ei ole saar. Keskkond programmeerib sind vaikselt ja pidevalt, rohkem kui sulle meeldib uskuda. Aga keskkonda saab kujundada. Ja kui valid teadlikumalt, mis sind ümbritseb, valid sa kaudselt ka selle, kelleks sa tasapisi muutud.
Sa võid teha palju sisemist tööd, aga kui lähed iga õhtu tagasi keskkonda, mis su vana mustrit toidab, on see raske teekond. Ja vahel võid teha väga väikese sisemise otsuse, kuid muuta midagi oma välises maailmas nii, et uus valik muutub palju lihtsamaks. Mitte sellepärast, et keskkond teeks töö sinu eest ära, vaid sellepärast, et ta ei võitle enam sinu vastu.
See on koht, kus muutus muutub targemaks. Sa ei küsi enam ainult: "Kuidas ma ennast rohkem sundida saan?" Sa küsid: "Kuidas luua selline keskkond, kus parem valik oleks loomulikum?"
Mida see ei tähenda
See ei tähenda, et pead kõik vanad suhted katkestama. Elu ei ole nii lihtne. Mõnda inimest sa ei saa ega taha oma elust välja jätta. Pere jääb pereks. Töö jääb sageli tööks. Lahkumine ei ole alati vastus, ja vahel ei ole ta üldse võimalik. Keskkonna kujundamine ei tähenda alati lahkumist. Sageli tähendab see, et lisad uusi inimesi ja uusi mõjusid juurde, paned mõne piiri kindlamaks ja muudad seda, kui palju millelegi ligipääsu annad.
See ei tähenda ka, et oled lihtsalt keskkonna ohver. Eelmises artiklis nägime, et sinus on väike ruum, kus valik elab. Keskkond on tugev, aga ta ei kustuta sind ära. Õige pilt ei ole "mina või keskkond". Õige pilt on "mina ja keskkond koos töötamas". Sina mõjutad seda ja see mõjutab sind. Vabadus ei ole sellest ringist välja astumine. Vabadus on selle ringi nägemine ja teadlikum kujundamine.
Ja see ei tähenda, et nüüd võid kõiges keskkonda süüdistada. Süüdistus on mugav, sest ta võtab sinult vastutuse. Aga ta võtab sinult ka jõu. Niipea kui ütled "see on kõik nende süü", annad juhtimise käest. Eesmärk ei ole leida süüdlast. Eesmärk on näha jõude ausalt ja küsida, mida sina nende sees teha saad.
See ei tähenda ka, et pead oma sõpruskonda vaatama külma kasuarvestusena. Inimesed ei ole tööriistad sinu arenguks. Aga suhted on mõjuväljad. Ja küpsus tähendab, et sa oskad hoida korraga kahte asja: armastust inimeste vastu ja ausust selle suhtes, kuidas nende lähedus sind mõjutab.
Üks väike harjutus
Mõtle läbi oma tavaline nädal. Kelle juures sa oled? Mis ruumides sa viibid? Mida sa iga päev silmadesse ja kõrvadesse lased? Millised inimesed, ekraanid, vestlused, ruumid ja rütmid su närvisüsteemi kõige rohkem kujundavad?
Ja siis küsi ühe inimese või ühe koha kohta korraga: milline versioon minust selle juures välja tuleb?
On inimesi, kelle seltsis muutud kergemaks, julgemaks ja rohkem iseendaks. On inimesi, kelle seltsis muutud väiksemaks, ettevaatlikumaks või kuidagi tuhmiks. Sama kehtib kohtade ja harjumuste kohta. Mõni ruum avab su rinna. Mõni paneb su õlad kühmu. Mõni harjumus teeb su selgemaks. Mõni harjumus hajutab sind enne, kui päev on alanud.
Vaata ka oma viit kõige sagedasemat mõjuallikat. Need ei pruugi olla ainult sõbrad. Need võivad olla pereliikmed, kolleegid, uudisvood, sotsiaalmeedia kontod, podcast'id, grupivestlused või inimesed, kelle mõtteid sa pidevalt enda sisse lased. Küsi ausalt: kui ma muutun nende keskmiseks, kas see viib mind sinna, kuhu tahan liikuda?
Sa ei pea kohe midagi suurt muutma. Sa ei pea kellegagi suhet lõpetama ega elu ümber pöörama. Vaata lihtsalt ausalt, ilma kohtumõistmiseta. Kes tõmbab sinust välja parema sina, ja kes tõmbab välja vana sina? Mis ruum toetab seda inimest, kelleks tahad saada, ja mis ruum toidab inimest, kellest oled püüdnud välja kasvada?
Kui oled selle näinud, küsi ühe väikese asja kohta: kas ma saaksin natuke rohkem aega veeta seal, kus minust tuleb välja parem versioon? Või natuke vähem aega seal, kus vana programm alati tugevamaks muutub? Mitte kõike ümber pöörata. Lihtsalt natuke nihutada, kuhu su aeg, tähelepanu ja keha lähevad.
See oli sarja kaheksas artikkel. Esimeses pooles vaatasime, kust mustrid tulevad. Seitsmendas vaatasime sisemist ruumi käivitaja ja reaktsiooni vahel. Selles vaatasime välist jõudu, mis seda ruumi kas toetab või lammutab.
Sisemine töö ja väline keskkond ei ole kaks eraldi asja. Nad töötavad koos. Kõige rohkem muutub inimene siis, kui ta hoiab mõlemat korraga silmas: seda, mis temas käivitub, ja seda, mis tema ümber seda käivitumist iga päev toidab.
Sa ei pea täna oma elu ümber ehitama. Märka lihtsalt üks koht, kus keskkond tõmbab sinust välja vana sina. Ainult see üks märkamine, ja sa ei ole enam täiesti selle jõu meelevallas.
Käitumine levib inimeste vahel vaikselt, vaatluse, korduse ja kuuluvuse kaudu. Seda me selles artiklis vaatasime. Aga selle tõe ümber on aja jooksul kasvanud ka palju lugusid, mis lubavad rohkem, kui päriselt juhtub. Müstilisi jõude, nähtamatuid välju, kiireid imesid. Miks me neid lugusid nii väga usume? Sellest räägib järgmine osa.
Keskkonda on raske ausalt näha, sest sa oled selle sees. Kala ei näe vett, milles ta ujub. Sa ei pruugi ise märgata, kuidas su ümbrus sind iga päev kujundab, just sellepärast, et ta on sulle nii tuttav.
Siin aitab vahel keegi väljastpoolt. Keegi, kes näeb su keskkonda selgemalt kui sina ise ja oskab küsida õrnalt: kas see, mis sind ümbritseb, kasvatab sind või hoiab sind paigal? Mitte selleks, et öelda sulle, kust lahkuda või kuhu minna, vaid selleks, et aidata sul näha, millises mullas sa tegelikult kasvada püüad.
See on osa sellest, mille me Evoluna juures ehitame. Koht, kus sa ei pea üksi edasi minema.
Järgmises osas: miks me otsime seletust nähtamatutest jõududest? Kuidas tõe ümber kasvavad lood, mis lubavad imet, ja mida need lood meie kohta räägivad.
Pert Lomp on Evoluna asutaja ja EMCC sertifitseeritud mentor.
Kuidas see artikkel sind puudutab?
Kommentaarid
Pert Lomp
Strateegiline mentor ja süsteemide looja
Olen strateegiline mõtleja ja süsteemide looja, kes aitab inimestel ja organisatsioonidel liikuda kaosest selguse, struktuuri ja tulemuste suunas. Minu tugevus seisneb võimes näha suurt pilti ning siduda omavahel tehnoloogia, finantsid ja juhtimine tervikuks, mis päriselt töötab. Mul on üle 25 aasta kogemust erinevates rollides – alates tehnoloogia ja meedia valdkonnast kuni juhtimise, äriarenduse ja strateegilise nõustamiseni. Tegutsen täna eelkõige mentorina ja partnerina inimestele, kes on jõudnud punkti, kus järgmine samm ei vaja enam rohkem infot, vaid selgust, otsust ja suunda. Mind käivitab kasv – nii inimeste kui süsteemide tasandil. Usun, et enamik piiranguid ei tule väljastpoolt, vaid meie enda mõtteviisist, harjumustest ja uskumustest. Minu roll on aidata need mustrid nähtavaks teha, need lahti murda ning asendada need toimivate, teadlike valikutega. Minu lähenemine on kombinatsioon ratsionaalsest strateegiast ja sügavamast inimlikust mõistmisest. Töötan seal, kus kohtuvad loogika ja sisemine areng – kus otsused ei ole ainult õiged Excelis, vaid ka kooskõlas inimese tegeliku potentsiaali ja suunaga. Mentorina olen otsekohene, kohal ja tulemustele suunatud. Ma ei paku pehmendatud vastuseid, vaid selgust. Samas loon ruumi, kus inimene saab turvaliselt mõelda, näha ja kasvada. Minu jaoks on kõige suurem väärtus hetk, kus inimese sees tekib “klõps” – kui segadus asendub arusaamisega ja ebakindlus muutub teadlikuks liikumiseks edasi. Kui oled punktis, kus tead, et oled võimeline enamaks, aga vajad selgust, struktuuri ja tuge järgmise sammu tegemiseks, siis siin me kohtume.