Milline sina on päris sina?
Vaba tahe või nähtamatu programm? Sari, osa 4.
Sa istud oma vanema juures köögilauas. Sa oled täiskasvanu, sul on oma elu, oma töö, oma otsused ja oma vastutus. Ja siis ütleb su ema või isa midagi ühel kindlal toonil ning korraga oled sa jälle viisteist. Sama pinge õlgades. Sama soov kas vastu vaielda või vaikida. Sama tunne, mida sa arvasid end ammu seljataha jätnud olevat.
Sa ei valinud sinna tagasi minna. Sa lihtsalt läksid. Üks tuju, üks lause, üks tuttav hääletoon, ja vana sina oli jälle kohal.
Eelmistes artiklites vaatasime, kuidas inimene ei alusta oma elu tühjalt kohalt. Sinu sisse kirjutavad mustreid pere, lapsepõlv, keel, keskkond ja kõik need esimesed kogemused, mida sa ei osanud veel nimetada. Aga on veel üks nähtamatu programm, mida me sageli ei märka: kontekst kutsub sinust esile eri versioone.
Sa oled erinev inimene tööl ja kodus. Erinev sõpradega ja võõrastega. Erinev siis, kui sind imetletakse, ja siis, kui sind kritiseeritakse. Erinev siis, kui oled rahulikult maganud, ja siis, kui kell on kolm öösel, uni ei tule ning kõik mõtted tunduvad tõesemad, kui nad tegelikult on. Sa oled üks inimene ühe inimese seltsis ja peaaegu tundmatu teise seltsis. Kõige huvitavam on see, et sa ei tee seda enamasti meelega. Kontekst lülitab sind ümber ja sina lähed kaasa enne, kui jõuad märgata, et lülitus üldse toimus.
Seda võib näha ka keeles. Mõni inimene on inglise keeles julgem, eesti keeles ettevaatlikum, vene keeles pehmem või itaalia keeles väljendusrikkam. Aga sama asi toimub ka inimestega, ruumidega ja olukordadega. Mõni inimene teeb su suuremaks. Mõni teeb su väiksemaks. Mõni kutsub sinust välja lapse. Mõni kutsub välja juhi. Mõni toob esile kaitse, mida sa ei kasuta kusagil mujal.
Meile öeldakse sageli: "Ole lihtsalt sina ise." See kõlab hästi, aga kui sa korraks peatud, muutub see nõuanne segasemaks. Milline sina? See, kes sa oled tööl? See, kes sa oled oma lapse juures? See, kes sa oled oma partneri kõrval? See, kes sa oled siis, kui keegi sind ei näe? See, kes sa oled siis, kui kõik läheb hästi, või see, kes tuleb välja siis, kui sa oled hirmul, väsinud või haavatud?
Need ei ole alati sama inimene. Ja ometi oled nad kõik sina.
Üks vana mõte psühholoogias ütleb, et inimesel on mingis mõttes sama palju erinevaid minasid, kui on inimesi, kes teda tunnevad. See võib kõlada rahutuks tegevalt, aga selles on midagi tõest. Sa ei ole üks jäik ja muutumatu asi, mis kannab end igasse ruumi täpselt samamoodi. Sa oled pigem elav süsteem, mis reageerib keskkonnale, suhtele, ohule, turvalisusele, ootusele ja mälule.
Ühe inimesega tuleb sinust esile huumor, mis mujal magab. Teise inimesega muutud sa järsku väikeseks, ettevaatlikuks, otsekui loaootel. Kolmanda inimesega oled sa kindel, terav ja täpne, peaaegu võõras iseendale. Neljanda juures muutud sa soojaks ja rahulikuks, sest sinu süsteem saab aru, et siin ei pea end kaitsma. Sa ei vali neid versioone alati teadlikult. Nad tulevad, sest miski selles inimeses, ruumis või olukorras kutsub nad välja.
See on jälle üks vaikne programm. Kontekst vajutab nuppu ja teatud sina ärkab.
Siit tuleb hirm, mille paljud endas ära tunnevad. Kui ma olen igal pool natuke erinev, kas ma siis valetan? Kas ma olen võlts? Kas mõni neist on mask ja kuskil all on üks päris mina, kelle ma olen ära kaotanud?
Vastus on rahustav: ei. Paljusus ei ole valelikkus.
Sa ei valeta, kui oled lapse juures pehme ja koosolekul terav. Sa ei ole võlts, kui oled sõpradega vabam kui ametlikus ruumis. Sa ei peta kedagi, kui mõnes keeles oled väljendusrikkam ja teises ettevaatlikum. Sa lihtsalt avad eri osi endast eri olukordades. Inimene ongi liiga rikas, et mahtuda ühte muutumatusse versiooni.
See, et sul on mitu külge, ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui sul puudub kontakt sellega, kes rooli võtab. Kui sa ei märka, millal pehme sina muutub end kaotavaks sinaks. Millal tugev sina muutub kaitsvaks ja ründavaks sinaks. Millal rahulik sina muutub vaikivaks ja alla neelavaks sinaks. Millal hooliv sina muutub inimeseks, kes võtab teiste tunnete eest vastutuse enda kanda.
Paljusus on rikkus seni, kuni see jääb teadlikkuse sisse. Kui kontekst lülitab sind ümber ilma sinu loata, muutub rikkus programmiks.
Probleem ei ole selles, et sul on palju minasid. Probleem tekib siis, kui sa ei saa valida, milline sina ette tuleb. Kui üks kindel inimene muudab su alati väikeseks ja sa ei oska seda peatada. Kui üks kindel olukord toob alati esile su kõige hirmunuma versiooni. Kui mingi toon, näoilme või vaikus viib sind sekundiga kohta, kus sa enam ei ole praeguses hetkes, vaid vanas suhtes, vanas kodus, vanas kaitses.
Siis ei ole küsimus enam lihtsalt mitmekülgsuses. Siis on küsimus automaatses lülituses.
Täiskasvanuna võid sa olla väliselt täiesti edukas, enesekindel ja funktsionaalne, aga ühe kindla inimese juures muutud sa jälle lapseks, kes ootab heakskiitu. Sa võid juhtida inimesi, langetada suuri otsuseid ja kanda vastutust, aga vanema, endise partneri või mõne autoriteetse figuuri ees tõmbub sees midagi kokku. Mõistus ütleb: "Ma olen täiskasvanu." Keha ütleb: "Ma olen jälle seal."
See on koht, kus vaba tahe muutub väga praktiliseks. Vaba inimene ei ole see, kellel on ainult üks mina. Vaba inimene on see, kes hakkab lülitust märkama ja saab vahel öelda: "Ei, ma ei lähe seekord sinna versiooni. Ma jään selleks, kelle ma täna valin."
Siit tuleb selle artikli tuum.
Sa ei ole üks inimene. Sa oled palju. Ja vabadus ei ole leida üks ainus päris sina, keda kõik teised versioonid varjavad. Sellist ühte ja lõplikku mina ei pruugi ollagi.
Vabadus on osata märgata, kes sinus millal ärkab, ja õppida tasapisi valima, milline sina ette tuleb. Mitte lasta kontekstil seda iga kord sinu eest otsustada.
See on peen, aga see muudab palju. Sa lõpetad otsimast oma "õiget mina" nagu kadunud eset. Selle asemel hakkad märkama, milline osa sinust millises olukorras rooli võtab. Sa ei pea ühtegi osa kohe hukka mõistma. Sa ei pea ütlema, et üks on päris ja teine vale. Sa võid küsida palju täpsema küsimuse: kas see osa, kes praegu ette tuli, teenib mind selles hetkes või kordab ta midagi vana?
Mõnikord on see osa väga vajalik. Mõnikord peabki sinus tulema ette kindel, sirge ja piiridega inimene. Mõnikord on vaja pehmust. Mõnikord on vaja vaikust. Mõnikord on vaja väga selget "ei". Küsimus ei ole selles, milline sina on lubatud. Küsimus on selles, kas sina valid tema või tema valib sinu.
Mida see ei tähenda
See ei tähenda, et sul pole üldse tuuma. Midagi jääb läbi eri versioonide samaks. Sinu sügavamad väärtused, see, mis sind päriselt liigutab, see, mille juurde sa ikka ja jälle tagasi tuled. Tuum on olemas. Ta lihtsalt ei pruugi olla nii jäik ja ühes vormis, nagu me vahel arvame.
See ei tähenda ka, et sa pead kõik oma minad üheks sulatama, et olla "terve". Eesmärk ei ole kaotada paljusust. Eesmärk on tunda seda paljusust ja liikuda selle sees teadlikumalt. Terve inimene ei ole alati samasugune. Terve inimene on kontaktis sellega, mis temas eri olukordades toimub.
Ja see ei tähenda, et kõik su minad on sulle võrdselt head. Mõni neist on vana ellujäämisversioon, mille õppisid kunagi, et raskes olukorras hakkama saada. Ta võis olla vajalik. Ta võis sind kaitsta. Ta võis aidata sul saada armastust, vältida häbi või hoida kontakti. Aga see ei tähenda, et ta peab täna iga kord roolis olema.
Märkamine ei tähenda hukkamõistu. See tähendab valikut.
Üks väike harjutus
Mõtle kolmele inimesele oma elus. Mitte kõige raskematele ja mitte tingimata kõige lähedasematele, vaid kolmele inimesele, kellega sa regulaarselt kokku puutud. Vaata rahulikult, milline sina nende juures ärkab.
Kelle juures muutud sa väiksemaks, ettevaatlikumaks või justkui loaootel inimeseks? Kelle juures muutud sa valjemaks, teravamaks või peaaegu võõraks iseendale? Kelle juures muutud sa jälle lapseks, kuigi oled ammu täiskasvanu? Kelle juures saad sa hingata nii, et midagi ei pea tõestama? Kelle juures tunned, et sinu kõige parem osa tuleb kergemini välja?
Ära hinda ühtegi neist. Ära ütle kohe, et üks versioon on hea ja teine halb. Lihtsalt märka lülitust. Märka, et eri inimesed kutsuvad sinust esile eri osi. Mõni osa avaneb turvalisusest. Mõni osa tõuseb kaitseks. Mõni osa tuleb vanast igatsusest. Mõni osa tuleb vanast hirmust.
Ja siis küsi õrnalt üks küsimus: see sina, kes selle inimese juures ärkab, kas ta on sina, kelle sa valiksid, kui sul oleks valik?
Sa ei pea kohe midagi muutma. Sa ei pea suhteid ümber hindama ega kõiki piire paika panema. Alusta sellest, et näed, mis toimub. Sest hetkest, kui sa lülitust märkad, hakkab sulle tasapisi tagasi tulema võim ise valida.
See oli sarja neljas artikkel. Esimeses küsisime, kas meil üldse on vaba tahet. Teises vaatasime lapsepõlve mustreid. Kolmandas keelt kui nähtamatut arhitekti. Selles vaatasime, kuidas kontekst, inimesed ja olukorrad kutsuvad sinust esile eri versioone, sageli ilma et sa seda teadlikult valiksid.
Sa ei pea täna midagi lahendama. Märka lihtsalt ühe nädala jooksul, kes sinus eri inimeste juures ärkab. Märka, kelle juures muutud suuremaks ja kelle juures väiksemaks. Kelle juures oled rahulik ja kelle juures hakkad tõestama. Kelle juures oled täiskasvanu ja kelle juures libised korraks tagasi vanasse rolli.
Lülitus, mille sa endas ära tunned, ei kao kohe. Aga ta lakkab olemast midagi, mis lihtsalt juhtub sinuga. Ta hakkab muutuma millekski, mida sa näed. Ja mida sa näed, seda saad ajapikku ka rohkem valida.
Kõige raskem on sageli näha iseennast liikumas ühest versioonist teise. Sees olles tundub iga versioon lihtsalt "minana". Sa ei märka lülitust, sest sa oled keset seda.
Selleks ongi vahel vaja teist inimest. Kedagi, kes näeb, kuidas sa endast räägid, kuidas sa mõne inimese juures muutud, kuidas sa teatud teemade ümber pingesse lähed või ära kaod. Mitte selleks, et sind parandada, vaid selleks, et aidata sul märgata lülitust, mida sa ise enam ei taju.
See on osa sellest, mille me Evoluna juures ehitame. Koht, kus sa ei pea üksi edasi minema.
Järgmises osas: miks maailm liigub vastandite kaudu? Valgus ja vari, kontroll ja alistumine, tugevus ja nõrkus, ning see, mida me endas maha surume, sest see tundub "vale" pool.
Pert Lomp on Evoluna asutaja ja EMCC sertifitseeritud mentor.
Kuidas see artikkel sind puudutab?
Kommentaarid
Pert Lomp
Strateegiline mentor ja süsteemide looja
Olen strateegiline mõtleja ja süsteemide looja, kes aitab inimestel ja organisatsioonidel liikuda kaosest selguse, struktuuri ja tulemuste suunas. Minu tugevus seisneb võimes näha suurt pilti ning siduda omavahel tehnoloogia, finantsid ja juhtimine tervikuks, mis päriselt töötab. Mul on üle 25 aasta kogemust erinevates rollides – alates tehnoloogia ja meedia valdkonnast kuni juhtimise, äriarenduse ja strateegilise nõustamiseni. Tegutsen täna eelkõige mentorina ja partnerina inimestele, kes on jõudnud punkti, kus järgmine samm ei vaja enam rohkem infot, vaid selgust, otsust ja suunda. Mind käivitab kasv – nii inimeste kui süsteemide tasandil. Usun, et enamik piiranguid ei tule väljastpoolt, vaid meie enda mõtteviisist, harjumustest ja uskumustest. Minu roll on aidata need mustrid nähtavaks teha, need lahti murda ning asendada need toimivate, teadlike valikutega. Minu lähenemine on kombinatsioon ratsionaalsest strateegiast ja sügavamast inimlikust mõistmisest. Töötan seal, kus kohtuvad loogika ja sisemine areng – kus otsused ei ole ainult õiged Excelis, vaid ka kooskõlas inimese tegeliku potentsiaali ja suunaga. Mentorina olen otsekohene, kohal ja tulemustele suunatud. Ma ei paku pehmendatud vastuseid, vaid selgust. Samas loon ruumi, kus inimene saab turvaliselt mõelda, näha ja kasvada. Minu jaoks on kõige suurem väärtus hetk, kus inimese sees tekib “klõps” – kui segadus asendub arusaamisega ja ebakindlus muutub teadlikuks liikumiseks edasi. Kui oled punktis, kus tead, et oled võimeline enamaks, aga vajad selgust, struktuuri ja tuge järgmise sammu tegemiseks, siis siin me kohtume.