Miks me otsime seletust nähtamatutest jõududest?
Vaba tahe või nähtamatu programm? Sari, osa 9.
Keegi saadab sulle video. Selles räägitakse, et vesi kuuleb su sõnu. Kui sa ütled veeklaasile ilusaid sõnu, moodustab ta jäätudes kauneid kristalle, ja kui sa ütled koledaid, tulevad inetud, lagunenud vormid. Kuna inimene on suuremas osas vesi, tekib kohe järgmine mõte: võib-olla ei ole sõnad ainult helid. Võib-olla puudutavad nad maailma sügavamalt, kui me igapäevaselt arvame.
Sa vaatad seda ja midagi sinus tahab, et see oleks tõsi. Mitte sellepärast, et sa oleksid kergeusklik, vaid sellepärast, et see lugu puudutab midagi väga inimlikku. Ta ütleb, et sõnadel on jõud. Et maailm ei ole ükskõikne. Et see, kuidas sa räägid, mõtled, tunned ja kavatsed, ei kao tühjusesse, vaid jätab jälje.
See artikkel ei räägi sellest, et inimene peaks kõike pimesi uskuma. Aga ta ei räägi ka sellest, et kõik, mida teadus täna lõpuni mõõta ei oska, tuleks kohe naeruvääristada. Ta räägib millestki peenemast: miks nähtamatute jõudude lood annavad inimesele lootust, miks nad meid nii sügavalt puudutavad ja kuidas hoida korraga avatust, eristamisvõimet ning vastutust.
Me elame ajal, kus nähtava ja nähtamatu piir ei ole enam nii lihtne, kui ta kunagi tundus. Klassikaline maailmapilt õpetas meid mõtlema, et vaatleja seisab maailmast eraldi. Et objekt on seal, inimene on siin, ja kui me midagi vaatame, siis me lihtsalt registreerime seda, mis niikuinii olemas oli.
Aga isegi teadus ise on seda pilti ammu keerulisemaks muutnud. Kvantfüüsika on avanud väga kummalise ukse: kõige väiksematel tasanditel ei ole vaatlemine alati neutraalne. Mõõtmine ei ole lihtsalt pealtvaatamine. See, kuidas süsteemi uuritakse ja millist infot süsteemi kohta saadakse, mõjutab seda, millisena nähtus avaldub.
See ei tähenda lihtsustatult, et iga inimese iga mõte liigutab väliseid objekte täpselt tema soovi järgi. Nii lihtne elu ei ole. Aga see lõhub ära ühe väga jäiga väite: et vaatleja ja vaadeldav on alati täiesti eraldi, et teadvusel, tähelepanul ja mateerial ei saa olla mingit sügavamat seost, sest maailm on lihtsalt külm mehhanism.
Võib-olla ei ole.
Võib-olla on inimene ja maailm seotud palju peenemalt, kui me oma tavalise mõistusega tajume. Võib-olla on osa sellest juba teadusele nähtav, osa veel mitte. Võib-olla on osa sellest mõõdetav labori aparatuuriga ja osa elatav ainult kogemuse, vaikuse, intuitsiooni või sümboli kaudu. Evoluna ei pea nähtamatut maailma vaenlaseks. Vastupidi. Evoluna sünnib arusaamast, et inimene ei ole ainult keha, harjumus ja käitumine. Inimeses on ka tähendus, intuitsioon, energia, müüt, palve, sümbol, kavatsus ja nähtamatu sisemine väli.
Aga just sellepärast vajab see ruum vastutust. Mida õrnem ja nähtamatum on teema, seda rohkem vajab ta ausust.
Ajalugu on täis hetki, kus inimene on midagi tajunud enne, kui tal oli selle kirjeldamiseks keel, tööriist või aktsepteeritud teaduslik raam. Alguses tundub mõni mõte liiga kummaline, liiga varajane või liiga ebamugav. Ühiskond ei ole uue suhtes alati avatud. Sageli tõrjutakse, naeruvääristatakse või tambitakse maha just neid, kes näevad midagi enne teisi. Alles hiljem, kui teadus, tehnoloogia või kollektiivne arusaam järele jõuab, hakkame sama ideed nimetama mitte hulluseks, vaid avastuseks.
See ei tähenda, et iga kummaline väide on tulevane teaduslik läbimurre. Muidugi mitte. Iga lugu ei ole tõde, iga intuitiivne tunne ei ole fakt ja iga nähtamatu jõu seletus ei pea paika. Aga sama ohtlik kui pime uskumine on ka pime üleolek. Kui inimene naerab kõige üle, mida ta täna seletada ei oska, sulgeb ta ukse täpselt samal viisil nagu inimene, kes usub kõike ilma küsimata.
Küpsus ei ole pimesi uskumine ega pimesi eitamine. Küpsus on hoida avatust ja eristamisvõimet korraga. Olla piisavalt avatud, et mitte tappa uut mõtet enne, kui oled seda kuulanud. Ja piisavalt vastutustundlik, et mitte ehitada oma elu väidetele, mida sa pole ausalt läbi katsunud.
Emoto veekristallide lugu on paljudele inimestele mõjunud sügavalt, sest ta annab nähtava pildi millestki, mida me sisimas niigi tunneme: sõnadel on mõju. Kui keegi räägib sinuga aastaid julmalt, muutub midagi sinus. Kui keegi räägib sinuga austusega, muutub samuti midagi. Kui laps kuuleb pidevalt, et ta ei ole piisav, hakkab tema keha ja meel seda lugu kandma. Kui inimene õpib endaga rääkima vähem vägivaldselt, võib tema sees avaneda täiesti uus ruum.
Võib-olla on selle loo jõud just selles, et ta muudab nähtavaks midagi, mida muidu on raske näha. Ta näitab pildina, et sõna ei ole tühi. Et toon ei ole tühi. Et kavatsus ei ole tühi. Et see, mida me maailma poole saadame, võib olla olulisem kui me arvame.
Sama võib öelda "sajanda ahvi" loo kohta, mille vari jäi eelmise artikli lõppu. See lugu on saanud kuulsaks just seetõttu, et ta räägib lootusest. Et kui piisavalt paljud õpivad midagi uut, võib muutus ühel hetkel hakata kanduma kaugemale kui üksikisikute summa. Algne makaakide lugu on maisem: uus käitumine levis vaatluse, jäljendamise ja korduse kaudu. Aga see ei tee seda väiksemaks. Vastupidi. Ka see on võimas. See näitab, et muutus levib. Üks olend teeb midagi teisiti. Teine näeb. Kolmas kordab. Ja ühel hetkel ei ole uus käitumine enam erand, vaid uus normaalsus.
Nende lugude väärtus ei pruugi olla ainult selles, kas nad on tänase teaduse keeles lõpuni vormistatud. Nende väärtus võib olla ka selles, et nad hoiavad lahti küsimust: kui sügavalt on elu seotud? Kui palju mõjutab üks seisund teist seisundit? Kui palju mõjutab sõna keha, keha ruumi, ruum inimest ja inimene teist inimest? Kui palju nähtamatut tööd toimub enne, kui nähtav tulemus ilmub?
Inimese aju on ehitatud otsima tähendust. See ei ole viga, vaid ellujäämise tööriist. Me näeme mustreid, seoseid ja kavatsust ka seal, kus võib-olla on ainult juhus. Mõnikord eksime. Mõnikord näeme liiga palju. Aga ilma selle võimeta ei oleks meil lugusid, kultuuri, teadust, religiooni, kunsti ega sügavamat enesemõistmist.
Me näeme pilvedes nägusid. Me märkame korduvaid numbreid. Me tunneme, et mõni kohtumine ei saanud olla juhus. Me anname tähenduse ajastusele, unenägudele, sõnadele, vaikustele ja märkidele. Mõnikord on see lihtsalt meel, mis otsib mustrit. Aga mõnikord on see ka inimese sisemine viis öelda: siin on midagi, millele ma pean tähelepanu pöörama.
Tühi juhus tundub külm. Tähendus tundub soe. Ja kui elu on segane, valus või kontrolli alt väljas, muutub tähendus veel olulisemaks. Me ei taha ainult teada, mis juhtus. Me tahame teada, miks see juhtus. Me tahame, et valu ei oleks lihtsalt valu, vaid pöördepunkt. Et kaotus ei oleks ainult kaotus, vaid uks. Et juhus ei oleks lihtsalt juhus, vaid märk, mis aitab edasi minna.
Nähtamatute jõudude lood pakuvad just seda soojust. Nad ütlevad, et maailm ei ole tühi mehhanism. Et kuskil on kord, väli, rütm, energia või tähendus, mis meid seob. See ei pruugi alati olla tõestatud nii, nagu tänane teadus nõuab. Aga inimese vajadus sellise seotuse järele on päris.
On veel teine põhjus, miks me neid lugusid armastame. Nad annavad jõudu.
Kui su sõnad mõjutavad vett, siis võib-olla mõjutavad nad ka sind. Kui mõte on energia, siis võib-olla pole sa oma elu ees abitu. Kui on olemas nähtamatu väli, mis kannab kavatsust, siis võib-olla sinu sisemisel seisundil on suurem kaal, kui sulle õpetati. See mõte võib olla väga tervendav inimesele, kes on kaua tundnud, et tema hääl ei loe, tema tunne ei loe ja tema valik ei muuda midagi.
Ja siin on oluline asi. Mõte ei ole mitte midagi. Mõte ei ole tühi õhk. Mõte on kehas toimuv sündmus. Ta muudab hingamist, lihaspinget, tähelepanu, hormonaalset seisundit, käitumist ja seda, kuidas inimene maailma tajub. Kui inimene elab pidevas hirmus, on tema keha teistsuguses seisundis kui siis, kui ta elab usalduses. Kui inimene kordab endale iga päev, et ta ei suuda, hakkab ta maailma nägema kitsamalt kui inimene, kes otsib võimalust. Juba sellel tasandil on mõttel ja sõnal väga reaalne mõju mateeriale: sinu kehale, sinu tegudele, sinu häälele, sinu suhetele ja lõpuks sellele maailmale, mida sa oma valikutega ehitad.
Kas mõtte, kavatsuse ja mateeria seos ulatub veel kaugemale, kui me praegu täpselt mõõta oskame? See on piiriala, kus teadus, filosoofia ja esoteerika alles otsivad ühist keelt. Mõni nimetab seda energiaks. Mõni väljaks. Mõni teadvuse mõjuks. Mõni peab seda veel metafooriks. Aga küpse inimese ülesanne ei ole tingimata kohe kõik ära sulgeda. Küpse inimese ülesanne on küsida: kuidas ma elan, kui ma võtan tõsiselt võimalust, et minu sõnal, mõttel ja kavatsusel on suurem mõju, kui ma seni arvasin?
Siin algabki vastutus.
Kui ma usun, et sõnadel on jõud, siis kuidas ma räägin oma lapsega? Kui ma usun, et mõte mõjutab keha, siis millist sisekõnet ma endas iga päev kasvatan? Kui ma usun, et energia levib, siis millist seisundit ma ruumi toon, kui sisenen koosolekule, koju, suhtesse või konflikti? Kui ma usun, et maailm on seotud peenemalt, kui silm näeb, siis kuidas ma liigun maailmas, kus iga tegu võib olla suurema mõju osa?
Nähtamatute jõudude usk muutub väärtuslikuks siis, kui ta teeb inimese hoolivamaks, täpsemaks ja vastutustundlikumaks. Ta muutub ohtlikuks siis, kui ta võtab inimeselt vastutuse ära või paneb talle juurde uue süü. Kui inimene hakkab uskuma, et iga raske sündmus on tema "vale vibratsiooni" tulemus, muutub lootust andev lugu julmaks. Kui inimene ei otsi abi, ei sea piire ega tee päris samme, sest usub ainult mõttejõu peale, võib ilus lugu muutuda vanglaks. Kui inimene hakkab ennast süüdistama, et ta ei manifestinud piisavalt hästi, on midagi läinud valesti.
Seepärast ei ole küsimus selles, kas nähtamatute jõudude lood on ilusad. Paljud neist on. Küsimus on selles, kas nad annavad inimesele rohkem elu, vastutust ja selgust, või võtavad need temalt ära.
Siit tuleb selle artikli ja tegelikult kogu selle sarja üks olulisemaid mõtteid: sa ei pea nähtamatuid jõude otsima ainult väljastpoolt. Need, mis sind päriselt kujundavad, on juba olemas. Ja need on tõelised.
Mõtle, mille oleme selles sarjas läbi käinud. Lapsepõlv, mis pani su rollidesse enne, kui oskasid valida. Keel, mis joonistas su mõtetele piirid. Kontekstid, mis kutsuvad sinust esile eri versioone. Pooled, mille varju lükkasid. Mustrid, mida kordad. Väike ruum käivitaja ja reaktsiooni vahel. Keskkond, mis sind iga päev vaikselt vormib. Need kõik on nähtamatud jõud. Sa ei näe neid palja silmaga, aga nad töötavad vaikselt ja sügavalt.
Ja siin muutub kogu teema väga praktiliseks. Mõni nähtamatu jõud võib jääda tähenduse, uskumuse või tunnetuse tasandile. Aga paljud nähtamatud jõud sinu elus on täiesti jälgitavad. Sa näed, kuidas teatud inimene sind väiksemaks teeb. Sa näed, kuidas teatud sõna sind käivitab. Sa näed, kuidas teatud keskkond su vana rolli tagasi toob. Sa näed, kuidas sisemine kriitika muudab su keha pingeliseks ja valikud kitsamaks. Sa näed, kuidas sinu enda sõnad võivad kas sulgeda või avada ruumi teises inimeses.
See ei ole vähem müstiline lihtsalt sellepärast, et see on päris. Vastupidi. Mõnikord on kõige suurem ime just see, mis toimub iga päev meie nina all, aga mida me oleme õppinud tavaliseks pidama.
Lugu võib anda lootust. Tõde aitab liikuda. Kõige tugevam koht tekib siis, kui inimene ei pea neist üht teise vastu valima, vaid õpib hoidma tähendust ja vastutust korraga.
Seda on oluline öelda rahulikult, mitte üleolevalt. Inimese igatsus tähenduse järele on püha asi, isegi siis, kui lugu, mille külge ta kinnitub, ei ole kõigi jaoks lõpuni tõestatud. Kui keegi usub veekristallide lugu, siis võib-olla ei otsi ta tegelikult kristalle. Ta otsib kinnitust, et sõnad loevad. Kui keegi räägib nähtamatust väljast, siis võib-olla ei otsi ta füüsikaseadust. Ta otsib tunnet, et ta ei ole üksi. Kui keegi usub, et kõik juhtub põhjusega, siis võib-olla proovib ta leida viisi, kuidas valu sees mitte päriselt laguneda.
Sellepärast ei ole mõistlik lihtsalt öelda: "See on jama." Selline vastus võib olla tehniliselt mugav ühe väite suhtes, aga inimlikult pime vajaduse suhtes, mis selle väite all elab. Küpsem küsimus on: mida see lugu inimesele annab? Kas see annab talle lootust, julgust ja suuremat vastutust? Või annab see talle vabanduse, et mitte näha oma päris elu, päris valikuid ja päris mustreid?
Sõnadel on jõud. Mitte ainult sümboolselt, vaid inimese kogemuses päriselt. Kui laps kuuleb aastaid "sinust ei saa asja", kujundab see tema eneseusku, keha pinget, tegutsemisjulgust ja piire. Kui inimene räägib endaga iga päev kui vaenlasega, elab ta teistsuguses sisekliimas kui inimene, kes oskab endaga rääkida ausalt, aga mitte julmalt. Ja kui sõnad muudavad inimest, siis muudavad nad ka maailma, sest inimene on see, kelle kaudu maailm iga päev tegudeks muutub.
Mida see ei tähenda
See ei tähenda, et pead uskuma kõike, mis kõlab ilusalt. Avatus ei ole sama mis naiivsus. Kui lugu annab lootust, tasub küsida, kas ta annab ka selgust. Kui mõte tundub võimas, tasub küsida, kas ta teeb sind vabamaks või sõltuvamaks. Kui keegi lubab kiiret imet, tasub küsida, mida ta sinult selle usu eest vastu tahab.
See ei tähenda ka, et pead saama külmaks inimeseks, kes naerab kõige üle, mida ta seletada ei oska. Imestus on ilus. Aukartus elu ees on terve. Maailm on täis asju, mida me ei mõista, ja selle ees vaikseks jäämine ei ole rumalus. Küsimus ei ole selles, kas sa lubad endal imestada. Küsimus on selles, kas sa suudad imestada nii, et sa ei anna oma otsustusvõimet ära.
See ei tähenda, et palve, mõtisklus, vaikuses istumine, rituaalid või sisemine kavatsus oleksid mõttetud. Vastupidi. Paljudele inimestele annavad need rahu, selguse, tänulikkuse ja sügavuse. Need võivad muuta seisundit, millest inimene maailma vaatab, ja seisund muudab väga palju. Ta muudab tähelepanu, hingamist, valikuid, sõnu ja seda, kuidas inimene teise inimesega kohtub.
See ei tähenda ka, et sinu mõtetel pole tähtsust. On küll. See, mida sa endale iga päev ütled, kujundab sind. Mõte ei pea olema lihtne tellimus universumile, et olla oluline. Ta võib olla igapäevane sisemine kliima, milles sa elad. Ja kliima kujundab kõike, mis selles kasvab.
Ja see ei tähenda, et kõik nähtamatu on vale. Armastus on nähtamatu. Usaldus on nähtamatu. Häbi, hirm, julgus, lojaalsus, lein ja lootus on nähtamatud. Küsimus ei ole selles, kas miski on silmale nähtav. Küsimus on selles, kas me suudame eristada tähendust, kogemust, hüpoteesi ja fakti. Midagi võib olla sinu jaoks tähenduslik ka siis, kui seda ei saa veel lõpuni mõõta. Aga mida suuremaid otsuseid sa selle põhjal teed, seda rohkem vastutust vajab ka sinu eristamisvõime.
Üks väike harjutus
Mõtle ühele loole, mõttele või uskumusele, mis annab sulle lootust. Mitte tingimata teaduslikule faktile, vaid millelegi, mis paneb sind tundma, et elu on sügavam, suurem või tähenduslikum, kui esmapilgul paistab.
Ära hakka seda kohe lõhkuma ega tõestama. Küsi kõigepealt: mida see lugu minus puudutab? Kas ta annab mulle lohutust? Jõudu? Suunda? Tunnet, et ma ei ole üksi? Kas ta aitab mul vastutust võtta või aitab mul vastutusest mööda minna?
Siis küsi teine küsimus: kuidas ma saan selle loo parima osa oma päris ellu tuua? Kui usud, et sõnadel on jõud, siis kuidas räägid täna iseendaga? Kui usud, et energia levib, siis millist seisundit sa oma kodus, töös või suhetes edasi kannad? Kui usud, et tähendus on olemas, siis mida su praegune elu sinult küsib, mitte abstraktselt, vaid väga praktiliselt?
See harjutus ei ole mõeldud selleks, et muuta sind küüniliseks. Ta on mõeldud selleks, et muuta sind täpsemaks. Mõni lugu võib jääda saladuseks. Mõni võib olla sümbol. Mõni võib olla hüpotees, millele teadus ei ole veel järele jõudnud. Aga iga lugu, mida sa usud, võiks lõpuks viia sind suurema kohalolu, suurema aususe ja suurema vastutuseni.
Kui lugu teeb sind elavamaks, hoolivamaks, teadlikumaks ja julgemaks, on ta sinus midagi väärtuslikku avanud. Kui lugu teeb sind passiivseks, süüdlaseks või teiste suhtes üleolevaks, tasub teda uuesti vaadata.
See oli sarja üheksas artikkel. Esimeses pooles vaatasime, kust mustrid tulevad. Teises pooles oleme vaadanud, mida nendega teha. Selles artiklis astusime korraks kõrvale ja küsisime, miks inimene otsib seletust nähtamatutest jõududest, märkidest, lugudest ja väljadest.
Vastus ei ole lihtne. Me otsime neid, sest tahame tähendust. Sest tahame tunda, et maailm ei ole ükskõikne. Sest tahame uskuda, et meie sõnadel, mõtetel ja kavatsustel on jõud. Ja võib-olla ongi neil rohkem jõudu, kui me seni mõõta oskame. Aga isegi siis jääb alles üks asi: mida suurem on usk, seda suurem peab olema ka vastutus.
Sa ei pea täna midagi maha jätma ega ümber uskuma. Märka lihtsalt üht lugu, mis sulle lootust annab, ja küsi: kas see lugu aitab mul päriselt elada, või aitab ta mul ainult oodata?
Tõe ja loo eristamine on raske, sest mõnda lugu tahame uskuda kogu hingest. Vahel ongi lugu inimesele vajalik sild. Ta aitab üle kohast, kus ainult kuiv fakt ei kanna. Aga kui jääme sillale elama, ei jõua me kunagi teisele kaldale.
Siin aitab keegi, kes ei taha sulle müüa kiiret imet ega võtta ära su imestust. Keegi, kes ei ütle automaatselt "usu kõike" ega "ära usu midagi", vaid aitab sul kuulata, mis on loo all. Mis vajadus seal elab? Mis tõde seal võib olla? Mis osa sellest annab jõudu ja mis osa võib sind kinni hoida?
See on osa sellest, mille me Evoluna juures ehitame. Koht, kus inimene võib tuua kaasa ka oma nähtamatud küsimused, ilma et teda naeruvääristataks. Aga samal ajal koht, kus tähendus ei pea muutuma põgenemiseks vastutuse eest.
Koht, kus sa ei pea üksi edasi minema.
Järgmises ja viimases osas: kuidas saada iseenda meistriks? Kuidas kõik, mida me selles sarjas oleme vaadanud, koguneb üheks oskuseks, ja mida tähendab elada nii, et sa ei ole enam oma programmi ori, vaid tasapisi selle juht.
Pert Lomp on Evoluna asutaja ja EMCC sertifitseeritud mentor.
Kuidas see artikkel sind puudutab?
Kommentaarid
Pert Lomp
Strateegiline mentor ja süsteemide looja
Olen strateegiline mõtleja ja süsteemide looja, kes aitab inimestel ja organisatsioonidel liikuda kaosest selguse, struktuuri ja tulemuste suunas. Minu tugevus seisneb võimes näha suurt pilti ning siduda omavahel tehnoloogia, finantsid ja juhtimine tervikuks, mis päriselt töötab. Mul on üle 25 aasta kogemust erinevates rollides – alates tehnoloogia ja meedia valdkonnast kuni juhtimise, äriarenduse ja strateegilise nõustamiseni. Tegutsen täna eelkõige mentorina ja partnerina inimestele, kes on jõudnud punkti, kus järgmine samm ei vaja enam rohkem infot, vaid selgust, otsust ja suunda. Mind käivitab kasv – nii inimeste kui süsteemide tasandil. Usun, et enamik piiranguid ei tule väljastpoolt, vaid meie enda mõtteviisist, harjumustest ja uskumustest. Minu roll on aidata need mustrid nähtavaks teha, need lahti murda ning asendada need toimivate, teadlike valikutega. Minu lähenemine on kombinatsioon ratsionaalsest strateegiast ja sügavamast inimlikust mõistmisest. Töötan seal, kus kohtuvad loogika ja sisemine areng – kus otsused ei ole ainult õiged Excelis, vaid ka kooskõlas inimese tegeliku potentsiaali ja suunaga. Mentorina olen otsekohene, kohal ja tulemustele suunatud. Ma ei paku pehmendatud vastuseid, vaid selgust. Samas loon ruumi, kus inimene saab turvaliselt mõelda, näha ja kasvada. Minu jaoks on kõige suurem väärtus hetk, kus inimese sees tekib “klõps” – kui segadus asendub arusaamisega ja ebakindlus muutub teadlikuks liikumiseks edasi. Kui oled punktis, kus tead, et oled võimeline enamaks, aga vajad selgust, struktuuri ja tuge järgmise sammu tegemiseks, siis siin me kohtume.