Sa ei näe partneris seda, mida endas varjad

On olemas üks väga ebamugav tähelepanek paarisuhetes.

Asjad, mis sind partneri juures kõige rohkem ärritavad, on sageli seotud millegagi, mida sul on enda juures kõige raskem näha.

Naine ütleb: "Ta on nii kontrolliv. Iga väikese asja peab tema otsustama."

Aga kui jutt jõuab tema enda elu juurde, on näha, et ka tema on otsustaja. Ka tema kannab. Ka tema hoiab palju asju kontrolli all, sest sisimas ta kardab, mis juhtub siis, kui ta seda ei tee.

Kontrolli teema on tegelikult mõlema elus.

Aga tema näeb seda ainult mehe juures.

Mees ütleb: "Ta on liiga emotsionaalne. Temaga ei saa rahulikult rääkida."

Aga kui vestlus jõuab tema enda tunnete juurde, tõmbub ta kinni. Ta ei tea, mida öelda. Ta ei oska oma hirmu, kurbust või ebakindlust nimetada. Ta tunneb ainult ebamugavust ja tahab vestluse lõpetada.

Emotsioonide teema on tegelikult mõlema elus.

Aga tema näeb seda ainult naise juures.

See ei ole imelik.

See on lihtsalt üks viis, kuidas inimese psüühika ennast kaitseb.

Asju, mida meil on iseendas raske vaadata, näeme me sageli kõige teravamalt teistes inimestes. Eriti nendes, kes on meile lähedal. Eriti partneris.

Sest partner ei ole ainult inimene meie kõrval.

Partner on ka peegel.

Ja peegel on selle töö jaoks ebamugavalt täpne.

Mis on projektsioon

Psühholoogias nimetatakse seda nähtust projektsiooniks.

Projektsioon tähendab seda, et omadus, tunne, vajadus või sisemine konflikt, mida inimene enda juures täielikult näha ei taha või ei suuda, kandub väljapoole. Ta hakkab seda nägema eelkõige teises inimeses.

See ei ole enamasti teadlik. Inimene ei ärka hommikul mõttega, et täna ma projitseerin oma varjatud hirmu partneri peale.

See toimub automaatselt.

Iga inimene teeb seda mingil määral. Eriti pikas suhtes, kus partner on iga päev silme ees ja tema käitumine puudutab meid sügavamalt kui võõra inimese käitumine kunagi saaks.

Klassikaline näide on inimene, kes on oma elus liiga palju andnud, oma vajadused alla surunud ja "hakkama saanud" ka siis, kui ta tegelikult oleks vajanud abi. Kui partner väljendab oma vajadust otse, võib see temas tekitada tugeva ärrituse.

"Miks ta ei saa lihtsalt hakkama, nagu mina?"

Väliselt tundub, et ta ärritub partneri nõudlikkuse peale.

Sügavamal võib seal olla midagi muud.

Kurb kadedus.

Mitte halb kadedus. Mitte soov teiselt midagi ära võtta. Vaid valus äratundmine: miks mina ei oska oma vajadust nii otse välja öelda? Miks mina pidin õppima, et tugev inimene ei vaja? Miks tema võib küsida, aga mina ei või?

Sellisel juhul ei ole ärritus ainult partneri vastu.

See on ärritus iseenda mahasurutud osa vastu, mis ei ole veel leidnud teed nähtavaks saada.

Miks iseennast on raske näha

Põhjus, miks me iseennast alati ei näe, on lihtne ja samal ajal sügav.

Paljud omadused, mida me endas varjame, on lapsepõlvest või varasematest suhetest kaasa tulnud. Laps õpib väga kiiresti, milline ta peab olema, et armastust, tähelepanu või turvalisust mitte kaotada.

Mõni õppis, et ta on väärtuslik siis, kui ta on tugev.

Mõni õppis, et ta on väärtuslik siis, kui ta ei vaja kedagi.

Mõni õppis, et ta on väärtuslik siis, kui ta on tubli, rõõmus ja teistele mugav.

Mõni õppis, et viha on ohtlik.

Mõni õppis, et kurbus on nõrkus.

Mõni õppis, et liiga suur soov, liiga suur vajadus või liiga suur hääl teeb ta teistele tülikaks.

Need õpetused ei jää ainult mõteteks. Nad lähevad kehasse. Nad muutuvad automaatseteks piirideks selle ümber, mida inimene endas lubab näha ja mida mitte.

Kõik see, mis ei sobinud pildiga "hea", "tugev", "armastust vääriv" või "normaalne" inimene, ei kao ära.

Ta peidetakse.

Aga peidetud osa ei kao.

Ta ootab.

Ja kui keegi sinu lähedal elab välja midagi, mida sina oled endas keelanud, võib sinu reaktsioon olla palju tugevam kui olukord ise nõuaks.

Tugev reaktsioon teise inimese omaduse vastu on sageli märk sellest, et see omadus puudutab midagi ka sinus endas.

Mitte alati.

Aga piisavalt tihti, et seda tasub vaadata.

Kuidas see paarisuhtes ilmneb

Vaatame mõnda levinud mustrit, kuidas projektsioon paarisuhtes välja võib näha.

Esimene muster on süüdistus, mis ei taha laheneda.

Üks partner ütleb: "Sa oled liiga külm. Sa ei tunne midagi."

Teine vastab: "Ma püüan sinuga rääkida, aga iga kord, kui ma avan midagi, läheb see süüdistuseks."

Esimene ei nõustu. Tema jaoks on teine endiselt külm, kinnine ja tundetu.

Selline süüdistus võib korduda aastaid.

Mõnikord on partner tõesti emotsionaalselt kättesaamatu. Seda ei tohi välistada. Aga mõnikord näeb süüdistaja teises inimeses midagi, mida ta enda sees ei märka. Võib-olla on tema ise ka teatud tunnete suhtes kättesaamatu. Võib-olla oskab ta väljendada valu, aga mitte hirmu. Võib-olla oskab ta rääkida pettumusest, aga mitte oma vajadusest. Võib-olla on tema enda emotsionaalne elu samuti piiratud, lihtsalt teises kohas.

Kui seda ei nähta, jääb kogu teema partneri "veaks".

Ja siis ei liigu midagi.

Teine muster on süü, mis ei kuulu täielikult sulle.

Partner süüdistab sind milleski, mida sa ei tunne end teinud olevat. Sa püüad selgitada, aga see ei aita. Ta jääb endale kindlaks. Aja jooksul hakkad sa ise kahtlema: võib-olla ma tõesti olin külm? Võib-olla ma tõesti ei hoolinud? Võib-olla ma mäletan valesti?

See on keeruline koht, sest vahel on süüdistuses killuke tõde. Võib-olla sa tõesti olid väsinud. Võib-olla sa tõesti ei olnud täielikult kohal.

Aga kogu süü, mis sulle antakse, ei pruugi kuuluda sulle.

Partner võib olla puudutanud enda vana tunnet: hirmu, et teda ei nähta; häbi, et ta vajab liiga palju; kogemust, et tema tunne jääb üksi. Kui ta ei näe, et see tunne tuleb osaliselt tema enda ajaloost, võib ta panna kogu raskuse sinu peale.

Siis ei räägi te enam ainult tänasest olukorrast.

Te räägite tema vanast haavast sinu kaudu.

Kolmas muster on kiitus, mis tundub valele inimesele suunatud.

Partner ütleb: "Sa oled nii rahulik. Sa saad kõigega hakkama."

Väliselt on see kiitus.

Aga sina tunned end sees hoopis väsinuna, pinges, ebakindlana ja peaaegu murdumise piiril. Sa ei tunne, et sind on nähtud. Pigem tunned, et sulle on pandud roll: sina oled see, kes hoiab.

Mõnikord on kiitus lihtsalt armastuse väljendus.

Aga mõnikord võib ka kiitus olla projektsioon.

Partner näeb sinus omadust, mida ta ise igatseb või mille olemasolu ta vajab. Kui sina oled "rahulik", ei pea tema oma ärevusega tegelema. Kui sina oled "tugev", ei pea tema märkama, et ka sina vajad tuge. Kui sina "saad hakkama", võib tema jääda uskuma, et kõik on korras.

Nii võib isegi positiivne silt muutuda vanglaks.

Neljas muster on muutmise soov, mida ei saa kunagi päriselt rahuldada.

Üks partner tahab, et teine muutuks.

Ole avatum. Ole vähem tundlik. Ole enesekindlam. Ole vähem vaikne. Ole rohkem kohal. Ole vähem kontrolliv. Ole spontaansem. Ole rahulikum.

Teine võibki pingutada. Ta võib teha väikeseid muutusi, püüda kuulata, proovida teisiti käituda.

Aga sellest ei piisa.

Sest mõnikord ei taha esimene partner tegelikult ainult seda, et teine muutuks. Ta tahab, et muutuks tema enda sisemine pinge, mis teise käitumisega aktiveerub.

Seda ei saa partner täielikult ära parandada.

Seda saab inimene ainult ise näha.

Mida me abikaasaga viie lapse kõrvalt oleme õppinud

Üks asi, mida oleme abikaasaga viie lapse kõrvalt õppinud, on see, et iga tugev reaktsioon ei räägi ainult teisest inimesest.

Mõnikord räägib ta ka minust.

Mitte alati. Partneri käitumine võib olla päriselt probleem. Mõnikord tulebki öelda otse, et see ei sobi, see tegi haiget, seda tuleb muuta.

Aga kui reaktsioon on ebaproportsionaalne, tasub peatuda.

Kui kõht tõmbub kokku rohkem, kui olukord justkui nõuaks. Kui üks väike märkus jääb mind kolmeks päevaks närima. Kui ma mõtlen õhtul uuesti ja uuesti ühele asjale, mida ta ütles või tegi. Kui mu reaktsioon on palju suurem kui fakt ise.

Siis on sageli midagi minu sees, mis vajab tähelepanu.

Meie elus on selliseid kohti olnud mitmeid. Näiteks hetkedel, kus üks meist tunneb, et teine teeb "liiga palju" või "liiga vähe". Väliselt on see arutelu koormuse üle. Sügavamal võib selle taga olla hoopis tunne: kas mina olen piisav? Kas mina annan piisavalt? Kas mind nähakse? Kas ma olen jälle üksi kandmas? Kas ma luban endale üldse puhata?

Sellisel hetkel on lihtsam vaadata partnerit ja öelda: sina oled probleem.

Palju raskem on küsida: mida see minus puudutas?

Aga just see küsimus muudab suhte kasvukohaks.

Olen pidanud endalt korduvalt küsima: kas see, mis mind tema juures ärritab, on miski, mida ma ise endale ei luba? Kas ma vihastan selle peale, mida ta teeb, või selle peale, et tema julgeb midagi, mida mina olen endas kinni keeranud? Kas ma süüdistan teda omaduses, mida ma ei taha enda juures näha?

Need ei ole mugavad küsimused.

Aga kui mõlemad partnerid õpivad neid küsima, muutub suhe ruumiks, kus ei olda ainult koos.

Seal saab ka kasvada.

Selle teadmise vägi

Projektsiooni nägemine ei tähenda, et sa lakkad partneri tegelikku käitumist nägemast.

See on oluline.

Mõnikord teeb partner päriselt haiget. Mõnikord ta tõesti kontrollib, väldib, vaikib, ründab või ei võta vastutust. Projektsioonist rääkimine ei tohi muutuda viisiks, kuidas tegelikku probleemi maha vaikida.

Aga isegi siis aitab see teadmine vestlust puhastada.

Kui sa lähed vestlusesse ainult lausega "sina oled selline", läheb teine inimene peaaegu alati kaitsesse. Ta hakkab end õigustama, vastu süüdistama või eemalduma.

Kui sa lähed vestlusesse ka oma reaktsiooni teadvustades, muutub ruum teistsuguseks.

Sa ei ütle enam ainult: "Sa oled kontrolliv."

Sa saad öelda: "Kui sa otsustad minu eest, läheb minus midagi väga pingesse. Ma tean, et osa sellest on minu enda vana teema kontrolli ja usaldusega, aga see olukord puudutas mind tugevalt. Ma tahan sellest rääkida."

See ei võta partnerilt vastutust ära.

Aga see võtab vestlusest ära osa rünnakust.

Ja seal, kus rünnak väheneb, saab kontakt hakata tagasi tulema.

Kuidas projektsiooni märgata

Üks. Vaata reaktsiooni jõudu, mitte ainult fakti.

Kui reageerid väga tugevalt millelegi, mis väljast vaadates tundub väike, on seal tõenäoliselt rohkem infot kui ainult see olukord.

Partneri vaikus tekitab paanikat. Väike kommentaar ärritab sind nädalaks. Sõbra hilinemine teeb ebaproportsionaalselt kurvaks. Üks pilk võtab jalad alt.

Need on signaalid.

Mitte selleks, et end süüdistada.

Vaid selleks, et end uurida.

Kaks. Küsi: kas ma tunnen seda omadust ka enda sees?

Kui partner tundub kontrolliv, küsi: kus mina kontrollin? Kui partner tundub passiivne, küsi: kus mina loobun vastutusest? Kui partner tundub liiga tundlik, küsi: kus mina oma tundlikkust kardan?

Sageli on vastus jah.

Aga koht on teine.

Kolm. Küsi: kas ma vihkan seda omadust iseenda sees?

Kui jah, võib projektsioon olla väga tõenäoline.

Mõnikord ei ärrita meid partneri omadus mitte sellepärast, et see on nii võõras, vaid sellepärast, et see on liiga tuttav. Me lihtsalt ei taha seda enda juures näha.

Selle märkamine on ebamugav.

Aga see on ka vabastav.

Neli. Räägi sellest partneriga läbi enda, mitte ainult tema kaudu.

Näiteks:

"Ma olen aru saanud, et mind ärritab sinu juures see, kui sa võtad otsuseid üksi. Aga ma näen, et ma teen seda ise ka. Ma ei taha seda ainult sinu probleemiks teha. Samas tahan ma rääkida sellest, kuidas me otsuseid koos paremini hoiame."

Selline lause ei vähenda teema tõsidust.

Aga see loob võimaluse, et te ei seisa teineteise vastu.

Te seisate koos ühe mustri ees.

Viis. Anna sellele oskusele aega.

Projektsiooni märkamine ei tee inimesest üleöö selgeltnägijat. See on harjumus. Alguses märkad alles pärast tüli. Siis vestluse keskel. Lõpuks võib-olla juba enne, kui süüdistus suust välja tuleb.

See on aeglane töö.

Aga ta muudab suhet sügavalt.

Suhe kui peegel

Lõpuks on see kõik ühe asja kohta.

Paarisuhe ei ole ainult koht, kus kaks inimest elavad, kasvatavad lapsi, jagavad kodu ja kannavad argipäeva.

Ta on ka koht, kus kaks inimest näevad iseennast viisil, mida üksi oleks väga raske näha.

Partner näitab sulle iga päev midagi sinu kohta. Mitte alati otse. Sageli läbi reaktsiooni, mida sa tema vastu tunned. Läbi teemade, mis tulevad ikka ja jälle pinnale. Läbi süüdistuste, mida sa esitad. Läbi süüdistuste, mis sulle esitatakse. Läbi selle, mis sind ebaproportsionaalselt haavab, ärritab või tõmbab.

Iga selline hetk on info.

Mitte ainult info selle kohta, kuidas partnerit muuta.

Vaid info selle kohta, mida sa enda kohta veel ei näe.

Inimene, kes on valmis sellist infot vastu võtma, võib paarisuhtes kasvada viisil, mida üksinda on raske saavutada. Sest peegel on iga päev kohal. Ebamugav, lähedal ja ausam, kui me sageli tahaksime.

Inimene, kes ei taha seda näha, vahetab sageli partnerit, aga kohtub lõpuks sama teemaga uuesti.

Mitte sellepärast, et "kõik mehed on sellised" või "kõik naised on sellised".

Vaid sellepärast, et teema ei sündinud ainult teisest inimesest.

See sündis ka temast endast.

Suhe ei näita sulle ainult seda, kes teine on.

Suhe näitab sulle ka seda, kes sina oled.

Kui sa julged vaadata.

Pert Lomp on Evoluna asutaja, Fontese juhtimismentorluse programmi vilistlane ja EMCC sertifitseeritud mentor.

Sarjast "Mis suhtes tegelikult toimub":

6/9 → Usaldust ei murra alati suur reetmine. Sageli lõhuvad selle väikesed vaiksed eemaldumised

7/9 → Sa ei näe partneris seda, mida endas varjad (see artikkel)

8/9 → Lapsed ei loo paarisuhet. Nad näitavad, milline see päriselt on

Kui need read puudutasid sind, alusta Evoluna avastusrajalt enesetundmise hindamisega. See ei diagnoosi, see peegeldab. Alusta avastusrada →