Vastutus ei jagune poolteks, vaid rollide järgi

Üks vestlus, mis kordub paljude paaride elus, kõlab umbes nii.

Naine ütleb: "Ma teen siin kodus vähemalt 80%."

Mees vaatab talle otsa ja vastab: "Aga mina toon kogu raha koju. Ma töötan iga päev kella seitsmeni."

Mõlemad on oma vaatepunktist õiged.

Mõlemad on väsinud.

Mõlemad tunnevad, et teine ei näe.

Ja siis lähevad nad magama selg selja vastas, sest kumbki ei tea, mida selle tundega peale hakata.

Probleem ei ole ainult arvutuses.

Sa võid teha tabeli. Võid kirjutada üles, kes mida nädala jooksul teeb. Võid summeerida tunnid, võrrelda koormust ja püüda jõuda matemaatilise õigluseni.

Aga sageli ei too see lahendust.

Sest paarisuhtes ei jagune vastutus päriselt poolteks. Vähemalt mitte nii, nagu me seda ette kujutame. Ja pingutus teha kõik täpselt pooleks viib tihti kahe väsinud inimeseni, kes mõlemad tunnevad, et nemad kannavad rohkem.

Vastutus ei jagune poolteks.

Vastutus jaguneb rollide järgi.

Mida tähendab "pooleks"

Tänapäeva paarisuhte ideaal kõlab sageli nii: me oleme võrdsed, järelikult jagame kõike pooleks. Kodutööd pooleks. Lastega tegelemine pooleks. Otsused koos. Vastutus koos. Koormus koos.

Paberil kõlab see ilusalt.

Elus hakkab see kiiresti logisema.

Sest "pooleks" eeldab, et iga ülesanne on sama suur, sama nähtav, sama tähtis ja sama lihtsasti mõõdetav. Aga elu ei tööta nii. Mõned ülesanded on suured ja harvad. Teised on väikesed, aga pidevad. Mõned on nähtavad. Teised muutuvad nähtavaks alles siis, kui keegi neid enam ei tee.

Prügikasti välja viimist on lihtne märgata.

Seda, et keegi on kolm päeva ette mõelnud, mida reedel kooli kaasa panna, on palju raskem märgata.

Kui kaks inimest hakkavad iga päev arvutama, kumb viimati rohkem tegi, jõuavad nad enamasti samasse kohta: mõlemad tunnevad, et nende panust ei nähta.

Tihti on põhjus selles, et "pooleks" jagamine tähendab praktikas hoopis midagi muud. Üks inimene koordineerib kogu süsteemi ja teine teeb neid asju, mida talle öeldakse.

See ei ole pooleks.

See on koordinaator ja täitja.

Ja koordinaator on alati rohkem väsinud, isegi siis, kui täitja teeb palju.

Vaimne koormus ehk nähtamatu vastutus

Pooleks jagamise mudel ei märka üht väga olulist kihti, mis paaride ja perede elus pidevalt olemas on: vaimset koormust.

See on nähtamatu vastutus, mida ei saa mõõta ainult tehtud tegevuste kaudu.

See on see, kes peab meeles, et koolis on järgmisel nädalal mütsipäev. Kes märkab, et lapse hambaarsti aeg vajab muutmist. Kes teab, et külmkapis ei ole enam piima. Kes jälgib, et eaka vanemaga oleks kõik korras. Kes kavandab puhkuse, broneerib hotelli, vastab kutsetele ja hoiab silmas, et lapsed kasvavad jalanõudest välja. Kes märkab, et üks lastest on viimasel ajal vaiksem kui tavaliselt.

See on pidev jälgimine, planeerimine, ette mõtlemine, meenutamine, otsustamine, kalendri pidamine, suhete hoidmine ja emotsionaalne ankurdamine.

See on töö.

Sageli on see isegi kõige raskem töö, sest see ei lõpe kunagi päriselt ära.

Ja paljudes peredes kannab seda valdavalt naine, ilma et seda kunagi "pooleks" tabelis päriselt nähtaks.

Mees võib koristada. Mees võib süüa teha. Mees võib lapse magama panna. Aga kui naine peab talle enne ütlema, millal laps magama peab minema, mida süüa teha ja kust täpselt koristada, kannab tema endiselt kogu kognitiivset koormat.

Sellisel juhul ei ole vastutus jagatud.

Jagatud on ainult tegevused.

Pooleks tegemine ilma nähtamatut vastutust jagamata on sageli illusioon.

Mõlemad arvutused võivad olla õiged

Oluline on öelda ka teine pool.

Kui mees vastab: "Mina toon kogu raha koju," siis ta ei pruugi üldse valetada. Ta võibki kanda väga suurt majanduslikku kaalu. Ta võib tunda pinget kodulaenu, arvete, laste tuleviku, pere turvalisuse ja järgmise kuu numbrite ees. Ta võib kanda vastutust, mida keegi ei näe enne, kui see korraga kaob.

Ka see on vastutus.

Ka see on nähtamatu.

Probleem ei ole tingimata selles, et üks kannab ja teine ei kanna. Probleem on sageli selles, et nad kannavad erinevaid valdkondi, mida ei saa otse omavahel võrrelda.

Naine ei pruugi iga päev tunda, mida tähendab vastutus tuhandete eurode suuruse kuukoormuse ees.

Mees ei pruugi iga päev tunda, mida tähendab vastutus selle eest, et lapsel oleks hommikul puhas särk, õige spordikott, rahulik meel ja tunne, et keegi teda päriselt märkas.

Mõlemad võivad oma valdkonda pidada enesestmõistetavaks.

Ja mõlemad võivad imestada, miks teine ei näe.

Miks "pooleks" mõtlemine kinni jääb

Varasemates põlvkondades ei küsitud enamasti, kes mida pooleks teeb. Mees tegi "mehe asju". Naine tegi "naise asju". See süsteem oli paljudes kohtades ebavõrdne, piirav ja ebaõiglane, aga ta oli vähemalt selge.

Tänapäeval me ei taha tagasi minna jäikade rollide juurde. Õigustatult.

Aga me oleme paljudes suhetes liikunud ühest äärmusest teise. Kui enne oli mudel "üks kannab, teine teenindab", siis nüüd tekib tihti uus mudel: mõlemad peaksid justkui kõike kandma, kõike teadma, kõike märkama ja kõiges võrdselt osalema.

See kõlab võrdsena, aga võib muutuda kurnavaks.

Sest kui mõlemad vastutavad kõige eest, ei vastuta lõpuks keegi lõpuni millegi eest. Või veel halvem: üks vastutab endiselt kõige eest, aga nüüd peab teine end osalejaks, sest teeb aeg-ajalt mõne osa ära.

Õige vastus ei ole minna tagasi vana rollimudeli juurde.

Õige vastus on minna samm edasi.

Jagada rollid teadlikult, mitte soo, vaid inimeste tugevuste, eluperioodi, töökoormuse, võimekuse ja kokkulepitud vastutuse järgi. Ning siis lubada üksteisel oma valdkonnas päriselt kanda.

See on vabadus, mida täpne pooleks-süsteem sageli ei anna.

Lahendus ei ole tegevuste jagamine, vaid täisvastutus

Tugev paar ei jaga kõiki ülesandeid tingimata 50/50.

Tugev paar jagab valdkonnad.

Üks vastutab valdkonna A eest täielikult. Mitte 50%, vaid 100%. Tema mõtleb, otsustab, jälgib, kannab ja vastab. Teine inimene ei pea teda pidevalt meenutama, kontrollima ega juhendama.

Teine vastutab valdkonna B eest samal viisil.

Mõlemad teavad, mis kuulub kellele.

See ei tähenda, et te teineteist ei aita. Aitate kindlasti. Aga aitamine on teine asi kui vastutamine. Kui üks aitab teist, siis mõlemad teavad, kelle põhivastutus see valdkond on.

Ja tähtis on see, et valdkondade jagamine ei pea olema klassikaline.

Võib olla nii, et naine vastutab finantside eest ja mees vastutab pere igapäevase logistika eest. Võib olla vastupidi. Võib olla nii, et üks vastutab kodu toimimise eest tervikuna ja teine laste rutiinide eest tervikuna. Võib olla kümme muud kombinatsiooni.

Asi ei ole selles, kes mida "peaks" tegema.

Asi on selles, et keegi ei peaks midagi kahekordselt jälgima.

Kahekordne jälgimine tapab usalduse. Üks teeb, teine kontrollib. Üks otsustab, teine parandab. Üks võtab valdkonna, aga teine ei lase tal seda päriselt kanda.

Sellest ei teki partnerlust.

Sellest tekib juht ja alluv.

Mida me abikaasaga viie lapse kõrvalt oleme õppinud

Viie lapse kõrvalt oleme abikaasaga aastate jooksul jõudnud loogikani, mis ei ole klassikaline, aga töötab meie jaoks palju paremini kui pidev pooleks mõõtmine.

On valdkondi, kus mina vastutan täielikult.

On valdkondi, kus tema vastutab täielikult.

Ja on valdkondi, kus me oleme partnerid, aga ühel meist on selgelt viimase vastutaja roll.

See ei ole alati nii olnud. Esimestel aastatel püüdsime ka meie paljusid asju justkui pooleks jagada. Tagantjärele vaadates tõi see rohkem pingeid, kui oleks osanud oodata, sest tegelikult jälgisime mõlemad liiga palju. Mõlemad kontrollisime liiga palju. Mõlemad kandsime vaimset koormust valdkondades, kus oleks pidanud olema üks selge vastutaja.

Mingil hetkel sai selgeks, et nii ei saa pikaajaliselt edasi minna.

Me istusime maha ja kirjutasime ausalt välja, mida me iga päev ja iga nädal tegelikult kanname.

Mitte ainult füüsilised tööd. Mitte ainult see, kes viib prügi välja või teeb süüa. Vaid kogu nähtamatu kiht. Kes mõtleb järgmise nädala kalendri peale. Kes hoiab silmas, kui mõni laps käitub teisiti kui tavaliselt. Kes peab meeles, millal autol on vaja rehvid vahetada. Kes kontrollib, et arved oleksid makstud. Kes märkab, et sõbra sünnipäev läheneb. Kes hoiab kodu üldist rütmi.

Pärast seda vestlust ei jaganud me asju pooleks.

Me jagasime need valdkondadeks.

Mõni valdkond läks täielikult mulle. Mõni täielikult abikaasale. Mõni jäi ühiseks, aga selgema juhtrolliga. Mõni vajas ümberkorraldust, sest oli lihtsalt liiga kaua vaikimisi ühe inimese kanda olnud.

Ja kõige olulisem osa oli see: kui üks vastutab, siis teine ei sekku pidevalt.

Kuni asi ei lähe süsteemselt valesti, tuleb lasta teisel kanda omal viisil. Mitte minu rütmis. Mitte minu standardi järgi. Mitte nii, nagu mina teeksin.

See on olnud võib-olla kõige raskem osa.

Sest vahel tahaks sekkuda.

Tahaks öelda, kuidas oleks parem. Tahaks parandada. Tahaks "aidata" nii, et tegelikult võtad vastutuse tagasi.

Aga siis kaob kogu kokkuleppe mõte.

Täisvastutus tähendab ka usaldust.

Ja usaldus tähendab, et teine inimene võib teha asju teisiti kui sina.

Kuidas valdkonnad jagada

Selle teadmise praktikasse panemine ei vaja suurt süsteemi. Aga see vajab ühte ausat vestlust ja seejärel mitut väiksemat järelparandust.

Üks. Tehke nimekiri kõigest, mis teil koos kanda on.

Kirjutage üles ka see, mida väljast ei näe. Toidu planeerimine. Kalender. Laste kooliasjad. Trennid. Tervis. Auto. Kodu seisukord. Sugulased. Tähtpäevad. Sünnipäevad. Riided. Arved. Laenud. Puhkus. Sotsiaalsed suhted. Emotsionaalne märkamine.

Kõik.

Mida täpsem nimekiri, seda ausam pilt.

Kaks. Märkige aus tegelikkus.

Kes praegu mida kannab? Mitte see, kuidas te arvate, et võiks olla. Mitte see, mida te sooviksite näidata. Vaid see, kuidas tegelikult täna on.

Sageli on see esimene hetk, kus üks partneritest näeb: "Ma ei saanud aru, et sina seda kõike kannad."

See hetk võib olla ebamugav, aga ta on vajalik.

Kolm. Jagage valdkondadesse, mitte üksikuteks ülesanneteks.

Mitte ainult "sina viid prügi välja, mina panen pesu kuivama". See võib aidata, aga see ei lahenda sügavamat vastutuse küsimust.

Valdkond tähendab tervikut.

Näiteks: kõik, mis puudutab autot. Kõik, mis puudutab laste tervist. Kõik, mis puudutab kodu varusid. Kõik, mis puudutab pere eelarvet. Kõik, mis puudutab kooli ja trenne.

Kui valdkond on sinu, siis sa ei tee ainult tegevust. Sa hoiad tervikut.

Neli. Lubage täielik vastutus ka siis, kui see tähendab vigu.

Kui annad partnerile valdkonna, pead lubama tal seda kanda oma viisil. Mitte sinu standardi järgi. Mitte sinu ajastusega. Mitte sinu esteetikaga.

Vigu tuleb.

Mõni asi jääb hiljaks. Mõni asi tehakse teisiti. Mõni lahendus ei ole selline, nagu sina oleksid valinud.

Aga see on lubatud hind selle eest, et üks inimene ei pea kõike vaimselt kahekordselt jälgima.

Viis. Vaadake süsteem regulaarselt üle.

Elu muutub. Lapsed kasvavad. Töökoormus muutub. Tervis muutub. Pere vajadused muutuvad. See, mis toimis pool aastat tagasi, ei pruugi enam täna toimida.

Seetõttu ei ole rollide jagamine kivisse raiutud leping. See on elav kokkulepe.

Korraldage aeg-ajalt rahulik ülevaatus: mis töötab, mis ei tööta, mis vajab ümber jagamist.

See ei ole bürokraatlik. See on lugupidav

Sellise süsteemi peale võib esmapilgul vaadata kui liiga organisatsioonilisele lähenemisele. Nagu päris armastuses ei peaks olema rolle, valdkondi ega kokkuleppeid. Nagu päris paar lihtsalt tunneb ja saab hakkama.

Aga tegelikkus on see, et igas pikas suhtes on rollid niikuinii olemas.

Küsimus on ainult selles, kas need on teadlikud või märkamatult tekkinud.

Märkamatult tekkinud rollid on ohtlikud, sest need on sageli ebavõrdsed. Ja seal, kus on ebavõrdsus ilma teadvuseta, hakkab kasvama vaikne viha.

Teadlikud rollid annavad hingamisruumi.

Mõlemad teavad, mida nad kannavad. Mõlemad teavad, mis on nende oma. Mõlemad saavad lõpetada pideva sisemise jälgimise, kas teine ikka tegi oma poole ära.

Te ei pea üksteise üle valvama.

Te ei pea kõike pooleks mõõtma.

Te elate sama elu, aga kumbki ei pea kogu elu korraga kandma.

See on partnerlus.

Mitte raamatupidamine.

Pert Lomp on Evoluna asutaja, Fontese juhtimismentorluse programmi vilistlane ja EMCC sertifitseeritud mentor.

Sarjast "Mis suhtes tegelikult toimub":

2/9 → Närvisüsteemid ei kohtu sõnades. Nad kohtuvad kehas

3/9 → Vastutus ei jagune poolteks, vaid rollide järgi (see artikkel)

4/9 → Sa saad vastu võtta ainult seda, mida oled õppinud ligi laskma

Kui need read puudutasid sind, alusta Evoluna avastusrajalt enesetundmise hindamisega. See ei diagnoosi, see peegeldab. Alusta avastusrada →