Suhtes räägivad alati kaasa ka põlvkonnad enne sind

On üks lause, mis tuleb paarisuhetest ja vanemlusest rääkides varem või hiljem peaaegu alati välja.

"Ma lubasin endale, et ma ei kasvata oma lapsi nii, nagu mind kasvatati."

See lause võib olla öeldud väga erinevate tunnetega. Mõnikord vihaga. Mõnikord kurbusega. Mõnikord väga selge otsusena: mina teen teisiti.

Ja siis, aastaid hiljem, kui inimene on ise lapsevanem, kui ta on väsinud, ülekoormatud, kiirustav või sisemiselt pinges, avastab ta end korraga ütlemas täpselt sama lauset, mida tema ema või isa kunagi ütles.

Sama tooniga.

Sama pilguga.

Sama sisemise jäikusega.

Ja teda tabab šokk.

Mitte tingimata sellepärast, et see lause oleks alati halb. Mõnikord on. Mõnikord ei ole. Šokk tuleb pigem sellest, et inimene näeb korraga väga selgelt: minu sees elab edasi midagi, mis ei alanud minust.

Tema vanemad räägivad tema kaudu kaasa.

Ja kui tema vanemad räägivad tema kaudu, siis nende vanemad räägivad nende kaudu kaasa.

Põlvkonnad ei kao ära.

Nad räägivad edasi meie paarisuhetes, meie kodudes, meie hääletoonis, meie vaikimistes, meie ootustes, meie hirmudes ja meie viisides armastust vastu võtta või sellest eemale tõmbuda.

Küsimus ei ole selles, kas nad räägivad.

Küsimus on selles, kas me kuuleme neid.

Võib-olla mõtled sa, et sinu puhul see nii ei ole.

Et sa oled teadlik. Et sa oled lugenud, mõelnud, võib-olla teraapias käinud, oma lapsepõlve analüüsinud. Et sa oled oma vanematest erinev.

Ja võib-olla oledki.

Mõnes asjas kindlasti.

Aga teistes asjades, eriti nendes, mida sa veel ei näe, kannad sa oma lapsepõlve sügaval enda sees edasi. Igaüks teeb seda. See ei ole nõrkus. See on inimese viis maailma õppida.

Probleem ei ole selles, et meil on minevik.

Probleem tekib siis, kui minevik juhib meid ilma, et me seda märkaksime.

Sest see, mida sa enda sees ei näe, hakkab sageli elama sinu paarisuhtes.

Kuidas vanemate suhe ehitab sinu sisemise mudeli

Esimene paarisuhe, mida sa lapsena nägid, oli sinu vanemate või sinu lähimate täiskasvanute suhe.

Olenemata sellest, kas see oli soe, külm, vaikne, pingeline, armastav, ebaturvaline, hooliv või katkine, oli see sinu jaoks esimene mudel. Lapse aju ei küsi veel, kas see mudel on õige. Ta lihtsalt õpib.

Nii räägib mees naisega.

Nii räägib naine mehega.

Nii lahendatakse konflikte.

Nii näidatakse armastust.

Nii ollakse vihased.

Nii vaikitakse.

Nii palutakse vabandust või ei paluta.

Nii jäädakse kokku.

Nii minnakse lahku.

Nii on perekond.

Laps ei saa seda analüüsida. Ta salvestab.

Need salvestused jäävad sügavale, sageli allapoole teadlikku mõtlemist. Hiljem võib inimene täiskasvanuna öelda: "Ma ei taha seda korrata." Aga tema keha, hääl ja närvisüsteem võivad pingelisel hetkel siiski minna tagasi sinna, mida nad kõige varasemalt õppisid.

Kui sa kasvasid kodus, kus konflikti ajal karjuti, võib sinu keha õppida, et konflikt tähendab rünnakut.

Kui sa kasvasid kodus, kus konflikti ajal vaikiti päevade või nädalate kaupa, võib sinu keha õppida, et konflikt tähendab külmust ja kadumist.

Kui sa kasvasid kodus, kus armastust näidati ainult tegudega, võib sul olla raske uskuda sõnu.

Kui sa kasvasid kodus, kus armastust tuli välja teenida, võib sul olla raske vastu võtta hoolt, mis tuleb lihtsalt niisama.

Need õpetused ei jää ainult mällu.

Nad lähevad kehasse.

Ja kui sa täiskasvanuna oma paarisuhtesse astud, võtad sa need õpetused kaasa isegi siis, kui sa neid teadlikult ei vali.

Kuni sa neid ei näe, elad sa neid sageli välja.

Miks seda on raske näha

On lihtne öelda: ära kanna oma vanematelt saadud mustreid oma suhtesse.

Seda on palju raskem teha.

Põhjus on väga lihtne: sa ei näe oma varaseid mudeleid samamoodi, nagu sa näed teiste omi.

Sinu lapsepõlve kogemus tundus sulle normaalne isegi siis, kui see ei olnud terve. See ei tundunud "mudelina". See tundus maailmana.

Sa ei teadnud lapsena, et konflikt ei pea tähendama paanikat.

Sa ei teadnud, et vaikus ei pea tähendama karistust.

Sa ei teadnud, et armastus ei pea olema tingimuslik.

Sa ei teadnud, et üks vanem ei pea kandma kogu kodu vaimselt üksi.

Sa ei teadnud, et vabandus võib tulla ka täiskasvanu suust.

Sa ei teadnud, et lähedus võib olla turvaline, mitte nõudlik.

Sa lihtsalt õppisid, et nii on.

Ja siis tuleb sinu ellu partner, kes kasvas teises kodus. Teiste vaikimiste, teiste tülide, teiste puudutuste, teiste hirmude, teiste ootuste ja teiste armastuse märkidega.

Tema reaktsioonid võivad sind segadusse ajada.

Sinu reaktsioonid võivad teda segadusse ajada.

Mõlemad võivad tunda, et teine on imelik, vale, liiga tundlik, liiga külm, liiga nõudlik, liiga passiivne või liiga kontrolliv.

Aga tihti olete te lihtsalt kaks erineva taustaga inimest, kes püüavad ehitada uut mudelit, samal ajal kui vanad mudelid räägivad teie sees kaasa.

Klassikalised põlvkondade ülekanded

Vaatame mõnda levinud viisi, kuidas eelnevate põlvkondade mustrid uude suhtesse kaasa tulevad.

Esimene on armastuse keele kandumine.

Kui sa kasvasid peres, kus armastust näidati sõnadega, võid sa eeldada, et nii armastust näidataksegi. Kui partner kasvas peres, kus armastust näidati tegude kaudu, võivad sõnad tunduda talle võõrad või isegi ebamugavad.

Üks ütleb: "Miks sa ei ütle, et sa mind armastad?"

Teine mõtleb: "Aga ma ju tegin kõik sinu jaoks ära. Kas sa ei näe?"

Mõlemad võivad anda armastust.

Aga teine ei pruugi seda kuulda.

See ei ole ühe inimese viga. See on kahe lapsepõlve kohtumine.

Teine on konflikti stiili kandumine.

Kui sinu kodus lahendati konflikte karjumisega, võid sa täiskasvanuna konfliktis karjuda. Aga sa võid teha ka täpselt vastupidist: vaikida, kaduda või vältida iga teravat vestlust, sest karjumine oli sinu jaoks hirmutav.

Mõlemad võivad olla reaktsioon samale lapsepõlvele.

Kui sinu partner kasvas kodus, kus tülid lahendati vaikuse ja pika külmusega, võib tema närvisüsteem tajuda vaikust hoopis normaalse pausina. Sinu jaoks võib see sama vaikus tähendada mahajätmist või karistust.

Nii ei põrku ainult kaks arvamust.

Põrkuvad kaks varast õpetust selle kohta, mis juhtub siis, kui armastus ja konflikt satuvad samasse ruumi.

Kolmas on roll perekonnas.

Lapsena oli sul peres mingi roll.

Võib-olla olid sa vanim laps, kes pidi vastutama. Võib-olla olid sa rahustaja, kes hoidis kodu pinget madalal. Võib-olla olid sa "tubli", kelle pärast ei pidanud muretsema. Võib-olla olid sa see, kelle pärast alati muretseti. Võib-olla olid sa vaikne, nähtamatu või see, kes tõi koju rõõmu, kui teistel oli raske.

Need rollid ei kao täiskasvanuks saades automaatselt ära.

Kui sa olid lapsena hoidja, võid sa hakata hoidma ka oma partnerit. Kui sa olid vaikne laps, kes ei tekitanud tüli, võid sa vaikida ka siis, kui suhe vajaks sinu häält. Kui sa olid perekonna emotsionaalne tasakaalustaja, võid sa täiskasvanuna võtta vastutuse ka partneri meeleolu eest.

Sa ei pruugi seda valida.

Sinu süsteem lihtsalt tunneb seda rolli.

Neljas on lahkumise ja jäämise muster.

Inimene, kelle vanemad läksid lahku, võib kanda sügavat teadmist, et armastus võib lõppeda. See ei tähenda, et ta ei oska pühenduda. Aga tema närvisüsteem võib reageerida väga tugevalt igale märgile, mis meenutab eemaldumist: vaiksem hääl, vähem puudutust, muutunud pilk, mõni raske periood.

Tema sees võib aktiveeruda vana hirm: nüüd see algab.

Teine inimene, kelle vanemad jäid kokku ka väga raskes ja armastuseta suhtes, võib õppida hoopis teist asja: armastus tähendab kannatamist. Ta võib jääda liiga kaua suhtesse, mis ei toida teda, sest lapsepõlv õpetas, et lahkumine ei ole valik ja kannatamine ongi perekonna hind.

Kumbki ei ole teadlik otsus.

Mõlemad on lapsepõlve kajad täiskasvanud elus.

Viies on läheduse ja kontrolli teema.

Kui sa kasvasid kodus, kus lähedus oli ebastabiilne, üks päev soe ja teine päev kauge, võib sinu keha õppida, et inimesed võivad iga hetk muutuda. Selline inimene võib täiskasvanuna partnerit tugevalt enda lähedal hoida, et kontrollida, kas ta on ikka alles.

Või vastupidi, ta võib hoida ise distantsi, et mitte liiga palju haiget saada, kui teine peaks eemalduma.

Üks muutub klammerduvaks.

Teine muutub vältivaks.

Mõlema juur võib olla sama: varane kogemus, et lähedus ei olnud päriselt kindel.

Need mustrid ei tähenda, et inimene on katki.

Need tähendavad, et tema keha õppis kunagi ellujäämiseks midagi, mida täiskasvanud suhtes tuleb nüüd uuesti üle vaadata.

Mida me abikaasaga viie lapse kõrvalt oleme õppinud

Üks asi, mida oleme abikaasaga viie lapse kõrvalt õppinud, on see, et laste sünd ja kasvamine toob pinnale palju sellist, mida me ei osanud enda lapsepõlvest oodata.

Mitte ainult esimese lapsega.

Iga laps avab midagi uut.

Mõnel hetkel, kui olen olnud väsinud ja öelnud lapsele midagi liiga järsult, olen kuulnud oma suus häält, mida ma ei tahtnud edasi anda. See ei ole alati olnud halb hääl. Minu vanemad andsid mulle palju head. Aga mõnes hetkes olen selgelt tundnud, et ma ei vali praegu täiesti vabalt. Midagi vana räägib minu kaudu.

Sama on juhtunud ka abikaasaga. Mõni reaktsioon, mida ta lapsena koges raskena, võib tulla esile just siis, kui ta ise on emana väsinud, ülekoormatud või üritab korraga liiga palju kanda.

Me oleme aja jooksul õppinud, et need hetked ei ole karistus.

Need on info.

Nad näitavad, kus elab meis veel midagi töötlemata. Kus me ei ole veel päriselt valinud, mida lapsepõlvest edasi kanda ja mida mitte. Kus me oleme arvanud, et oleme millestki vabad, aga pingehetk näitab, et keha mäletab teisiti.

Suures peres tuleb selliseid hetki palju. Iga laps on erinev. Iga laps puudutab vanemas erinevat kohta. Mõni laps aktiveerib meis vajaduse kontrollida. Mõni kutsub esile pehmuse. Mõni paneb proovile kannatlikkuse. Mõni näitab meie enda lapsepõlvevalu eriti teravalt.

Ja iga kord on võimalik teha kaks asja.

Kas öelda: "Selline ma lihtsalt olen."

Või peatuda ja küsida: "Kust see tuli ja kas ma tahan seda edasi anda?"

Me ei saa valida seda, mida meile lapsepõlves anti.

Aga täiskasvanuna saame valida, mida me edasi kanname.

Põlvkonnad ja sinu paarisuhe

See teadmine võib muuta paarisuhte palju sügavamaks.

Sa hakkad nägema, et kui partner reageerib millelegi palju tugevamalt, kui olukord justkui nõuaks, ei pruugi tema reaktsioon olla ainult sinu kohta. Võib-olla ütlesid sa ühe lause, aga tema keha kuulis midagi palju vanemat.

Sinu sõnad olid tänased.

Tema reaktsioon tuli eilsest.

Mitte eile õhtust.

Vaid aastate tagant.

See ei tähenda, et tema reaktsioon ei ole päris. On küll. Tema tunne on päris. Aga ta võib olla ainult osaliselt seotud sinuga ja osaliselt seotud vana kogemusega, mille sa kogemata puudutasid.

Sama kehtib sinu kohta.

Kui sa reageerid millelegi tugevamalt, kui olukord nõuab, võid küsida: millal ma seda esimest korda tundsin? Kus majas ma seda õppisin? Kes ma siis olin? Mis roll mul siis oli? Mille eest ma end kaitsesin?

Need küsimused ei lahenda kõike kohe.

Aga nad muudavad vestluse olemust.

Kui paar suudab näha, et nad ei võitle alati ainult teineteisega, vaid sageli ka vanade mustritega, mis mõlema sees kaasa räägivad, tekib suhtesse rohkem kaastunnet.

Siis ei ole enam ainult:

"Sina teed mulle haiget."

Vaid vahel ka:

"Miski vana teeb meis mõlemas praegu haiget."

See ei võta vastutust ära.

Aga see annab vastutusele sügavama konteksti.

Mida sa selle teadmisega teha saad

Üks. Vaata, millise mudeli sa kaasa kandsid.

Istu maha ja küsi endalt ausalt: kuidas minu kodus armastust näidati? Kuidas tülitseti? Kuidas vaikiti? Kas vabandati? Kas puudutati? Kes kandis kodu? Kes jäi üksi? Mida peeti normaalseks? Mida ei tohtinud öelda?

Need vastused on osa sinu sisemisest paarisuhte mudelist.

Kaks. Vaata, millise mudeli partner kaasa kandis.

See vestlus ei peaks olema süüdistus, vaid uudishimu.

Mida tema nägi? Kuidas tema kodus armastust väljendati? Mis juhtus konfliktide ajal? Kes kandis vastutust? Kuidas näidati hoolt? Millised laused jäid tema sisse? Milliseid hääletoone ta kardab? Millist lähedust ta igatseb?

Selline vestlus ei lahenda kohe kõiki konflikte.

Aga ta annab teile keele, mida teil varem ei olnud.

Kolm. Märka, kui reaktsioon on suurem kui olukord.

Iga kord, kui sa mõtled "miks ma sellele nii tugevalt reageerin?", on seal tõenäoliselt info.

Võib-olla ei ole see ainult partneri tänane käitumine. Võib-olla on see vana lugu, mille sinu süsteem nüüd välja tõi, sest suhe on piisavalt lähedane, et seda puudutada.

See ei tähenda, et partner ei vastuta oma käitumise eest.

Aga see tähendab, et sinu reaktsioon võib sisaldada rohkem ajalugu, kui esmapilgul paistab.

Neli. Ütle see mõnikord valjusti välja.

Mitte alati. Mitte igas vestluses. Aga teatud hetkedel võib üks lause muuta kogu ruumi.

"Ma märkasin, et reageerisin sulle praegu tugevamalt, kui see olukord nõudis. Ma arvan, et see puudutas minus midagi vanemat. Ma tahan seda mõista, mitte sulle lihtsalt peale panna."

Selline lause ei ole nõrkus.

See on küpsus.

See ütleb partnerile: ma võtan vastutust selle eest, mis minus toimub.

Viis. Vali teadlikult, mida sa edasi annad.

Sinu lapsed õpivad sinult samamoodi nagu sina kunagi õppisid. Mitte peamiselt sellest, mida sa ütled, vaid sellest, kuidas sa oled.

Nad õpivad, kuidas sinu hääl muutub, kui sa oled väsinud. Kuidas sa parandad suhte pärast tüli. Kas sa vabandad. Kas sa kuulad. Kas sa hoiad partneri väärikust. Kas sa räägid armastusega ka siis, kui sul on raske.

Kui sa tahad anda neile teistsuguse mudeli kui see, mille ise said, tuleb seda mudelit teadlikult ehitada.

See on raske töö.

Aga see on töö, mis muudab põlvkondi.

Sa ei ole oma vanemad. Aga sa pead seda valima

Lõpuks on see kõik ühe asja kohta.

Põlvkonnad räägivad kaasa seni, kuni keegi hakkab neid kuulama.

Kuulamine tähendab märkamist. Mida ma kannan? Kust see tuli? Milline osa sellest on väärtuslik? Milline osa oli ellujäämine, aga ei sobi enam armastuse keeleks? Mida ma tahan jätkata? Mida ma tahan lõpetada?

See ei lahenda kõike kohe.

Aga see annab vabaduse, mida teadvustamata mustrites ei ole.

Sa ei pea olema oma vanemad.

Aga sa pead seda teadlikult valima.

Iga päev. Iga hetk, kui avastad end ütlemas lauset, mida sa ei tahtnud öelda. Iga kord, kui reageerid viisil, mis tundub sulle endale võõras. Iga kord, kui kuuled oma hääles kellegi teise häält.

Mõnikord tuleb see hääl peatada.

Mõnikord tuleb seda mõista.

Mõnikord tuleb leida täiesti oma keel.

Aga kõige tähtsam on see, et sa ei tee seda üksinda.

Sa teed seda inimesega, kes elab sinu kõrval. Inimesega, kes kannab samuti oma vanemaid, oma lapsepõlve, oma hirme, oma õpitud armastuse viise ja oma nähtamatuid pärandusi.

Kui te mõlemad julgete vaadata, mida te kannate, ja valida, mida te edasi annate, siis te ei ehita ainult paremat paarisuhet.

Te ehitate uut põlvkonda.

Pert Lomp on Evoluna asutaja, Fontese juhtimismentorluse programmi vilistlane ja EMCC sertifitseeritud mentor.

Sarjast "Mis suhtes tegelikult toimub":

7/9 → Sa ei näe partneris seda, mida endas varjad

8/9 → Lapsed ei loo paarisuhet. Nad näitavad, milline see päriselt on

9/9 → Suhtes räägivad alati kaasa ka põlvkonnad enne sind (see artikkel)

1/9 → Mehelik ja naiselik energia ei ole sugu, vaid suund

Kui need read puudutasid sind, alusta Evoluna avastusrajalt enesetundmise hindamisega. See ei diagnoosi, see peegeldab. Alusta avastusrada →