Sa saad vastu võtta ainult seda, mida oled õppinud ligi laskma

On olemas üks lugu, mis on ühtaegu kummaline ja väga sagedane.

Naine elab mehega, kes teeb väliselt peaaegu kõike "õigesti".

Ta toob lilli ilma põhjuseta. Ta planeerib puhkusereise. Ta peab meeles tähtpäevi. Ta küsib, mida naine õhtuks teha tahab. Ta ei ole truudusetu, ei joo, ei kao ära, ei tülitse asjatult. Väljast vaadates on kõik justkui olemas.

Sõbrannad ütlevad: "Sul on ju imeline mees."

Ema ütleb: "Sa elad väga heas suhtes."

Aga tema istub kodus selle sama mehe kõrval ja tunneb end üksi.

Ta vaatab teda ja ei oska seda tunnet sõnastada. Veel vähem oskab ta seda kellelegi teisele seletada. Sest kuidas öelda, et ma ei tunne end armastatuna, kui teine inimene teeb nii palju asju, mis peaksid justkui olema armastuse märgid?

Siin tekib häbi.

Mitte ainult valu, vaid häbi.

Sest väljast paistab tänamatusena see, mis seestpoolt tundub tühjusena.

Vastus ei pruugi olla selles, et armastus puudub.

Vastus võib olla hoopis selles, et armastus ei jõua sisse.

Mitte sellepärast, et teine ei anna.

Vaid sellepärast, et vastuvõtmise koht on inimeses kinni.

Armastuse keeled ja armastuse vastuvõtmine

Sa oled võib-olla kuulnud armastuse keelte mõttest. Selle järgi väljendavad ja võtavad inimesed armastust vastu erinevatel viisidel. Mõne jaoks on armastus teod. Mõne jaoks sõnad. Mõne jaoks puudutus. Mõne jaoks kvaliteetaeg. Mõne jaoks kingitused või tähelepanu väikestes detailides.

See raamistik on paljudele inimestele aidanud anda keele millelegi, mida nad varem ainult tundsid.

Kui mees väljendab armastust läbi tegude, aga naise keha vajab eelkõige puudutust ja emotsionaalset kohalolu, võib naine elada justkui armastuse keskel, kuid tema keha ei kuule seda armastusena. Mees võib pingutada siiralt, aga tema pingutus jõuab kohale vales keeles.

See on hea ja vajalik vaade.

Aga see ei ole kogu lugu.

Sest isegi siis, kui sa tead oma armastuse keelt ja partner õpib seda rääkima, võib jääda alles üks sügavam kiht, mida ei lahenda ainult parem tehnika.

See on sinu sisemine vastuvõtja.

Küsimus ei ole ainult selles, kas teine oskab armastust anda.

Küsimus on ka selles, kas sina oskad seda ligi lasta.

Vastuvõtmine on aktiivne tegu

Vastuvõtmine paistab väljast nagu mitte midagi tegemine.

Keegi teeb sulle komplimendi. Keegi kallistab sind. Keegi pakub abi. Keegi teeb sinu eest midagi. Keegi vaatab sind soojalt. Justkui peaks olema lihtne. Sa ei pea ju midagi tegema. Lihtsalt võta vastu.

Aga see on illusioon.

Vastuvõtmine on sisemine liikumine, mis võib olla vähemalt sama nõudlik kui andmine.

Et midagi päriselt vastu võtta, peab inimene mingil määral avanema. Ta peab korraks lülitama välja kaitsemehhanismi, mis ütleb: ära usu liiga kiiresti, ära jää võlgu, ära muutu sõltuvaks, ära näita, et sul on vaja, ära lase teist liiga lähedale.

Ta peab lubama endale kogemust, et keegi näeb teda. Et keegi pingutab tema pärast. Et keegi tuleb lähedale ilma kohe midagi vastu nõudmata.

See võib olla väga ilus.

Aga see võib olla ka väga ebamugav.

Eriti inimesele, kes on õppinud pigem andma, kontrollima, ära tegema ja hakkama saama.

Sellisel inimesel võib vastuvõtmise hetkel kehas käivituda mitte pehmenemine, vaid ärevus. Ta ei pruugi osata öelda, miks. Ta lihtsalt tunneb, et tahab hetke katkestada. Nalja teha. Teemat muuta. Komplimendi tagasi lükata. Abi tagasi anda. Kallistusest natuke liiga vara eemalduda.

Mitte sellepärast, et ta ei taha armastust.

Vaid sellepärast, et tema keha ei ole õppinud, et armastust võib vastu võtta ilma ohtu tundmata.

See ei ole ainult naiste teema

Oluline on kohe öelda: see ei ole naiste probleem ega meeste probleem.

See on inimese probleem.

Mehed kannavad oma vastuvõtmise piire sageli teises kohas. Paljud mehed ei oska vastu võtta hoolitsust, hellust, tunnustust või haavatavust ilma sisemise pingeta. Nad on õppinud, et mees peab kandma, lahendama ja toime tulema. Kui keegi tuleb neile päriselt lähedale, võib nende sees tõusta mitte rahu, vaid ebamugavus.

Naised kannavad oma vastuvõtmise piire sageli seal, kus armastus puudutab nende pehmust, vajadust ja nähtud olemist. Eriti siis, kui nad on kaua elanud tugeva, iseseisva ja kõigega hakkama saava inimesena.

Aga muster on sama.

Inimene, kes ei ole õppinud vastu võtma, võib elada armastatuna ja jääda ikkagi näljaseks.

See ei ole nõrkus.

See on oskus, mida paljud meist ei ole kunagi päriselt õppinud.

Miks vastuvõtmine kinni läheb

Vaatame mõnda levinud mustrit, mis võivad hoida inimest eemal armastusest, mis on tegelikult juba tema poole liikumas.

Esimene muster: ma pean olema tugev.

Paljud inimesed on kasvanud teadmisega, et tugevus tähendab sõltumatust. Ära vaja liiga palju. Ära küsi. Ära jää kellegi peale lootma. Saa ise hakkama.

Selles õpetuses on midagi tervislikku. Inimene peabki suutma seista oma jalgadel. Keegi ei peaks elama suhtes nii, et tema vabadus ja väärikus sõltuvad täielikult teisest inimesest.

Aga kui tugevuse õpetus ei tule koos oskusega vastu võtta, muutub see lõpuks kaitseks.

Siis inimene küll saab hakkama, aga ei lase enam end hoida.

Kui partner pakub abi, tuleb automaatne vastus: "Pole vaja."

Kui keegi teeb komplimendi, tuleb vastus: "Ah, mis sa nüüd."

Kui keegi tahab päriselt toetada, ütleb keha enne mõistust: "Ma saan ise."

Ja võib-olla saabki.

Aga paarisuhe ei ole ainult hakkamasaamise koht.

Ta on ka koht, kus inimene võiks saada vahel mitte hakkama saada.

Teine muster: ma ei vääri.

See kuulub sageli inimesele, kes on kunagi õppinud, et armastus tuleb välja teenida. Kiindumus tuli pärast saavutust. Hool tuli siis, kui oldi tubli. Tähelepanu tuli siis, kui oldi kasulik, vaikne, edukas, ilus, mõistlik või kellelegi teisele sobiv.

Selline inimene võib täiskasvanuna leida partneri, kes armastab teda siiralt. Aga sees töötab vana uskumus: see ei saa olla päris. Midagi peab varsti juhtuma. Varsti tuleb hind. Varsti nähakse mind läbi. Varsti selgub, et ma ei ole seda väärt.

Ja siis hoiab inimene armastust natuke eemal.

Mitte karistusena partnerile.

Vaid kaitseks endale.

Kui ma ei lase seda liiga lähedale, siis ei tee see hiljem nii palju haiget, kui see ära võetakse.

Kolmas muster: kui ma võtan vastu, jään võlgu.

Mõne inimese kogemuses ei olnud andmine kunagi päriselt vaba. Kingitus tuli koos ootusega. Abi tuli koos kontrolliga. Hoolitsus tuli koos hinnaga. Keegi andis, aga hiljem tuletas seda meelde.

Selline inimene võib täiskasvanuna tajuda iga head tegu varjatud lepinguna.

Kui ma võtan vastu, olen midagi võlgu.

Kui ma lasen aidata, kaotan osa vabadusest.

Kui ma võtan kingituse vastu, peab mul olema midagi vastu anda.

Ja nii ei saa armastus olla lihtsalt armastus. See muutub tehinguohuks.

Isegi siis, kui partner ei oota midagi tagasi.

Neljas muster: ma ei oska olla nähtud.

See on kõige õrnem kiht.

Inimene, kes ei ole harjunud sellega, et tema vajadusi märgatakse, võib kogeda nähtud olemist väga ebamugavana. Kallistus on liiga pikk. Pilk on liiga soe. Kompliment jõuab liiga lähedale. Kingitus tekitab mitte rõõmu, vaid rahutust.

Ta tahab hetke kuidagi katkestada.

Naeruga. Naljaga. Teema vahetamisega. Väikese enesevähendamisega.

Mitte sellepärast, et hetk oleks halb.

Vaid sellepärast, et tema keha ei tea veel, kuidas jääda sinna, kus teda päriselt nähakse.

Kõik need mustrid on tavaliselt kuskilt kaasa tulnud.

Mitte ükski neist ei ole inimese süü.

Aga igaüks neist võib olla lukk, mis hoiab armastust väljas ka siis, kui armastus seisab otse ukse taga.

Mida me abikaasaga viie lapse kõrvalt oleme õppinud

Üks asi, mida olen oma elus pidanud ümber õppima, on see, et armastuse vastuvõtmine ei ole alati lihtne ka tugevatele inimestele.

Viie lapse kõrvalt oleme abikaasaga aastate jooksul näinud, kui sügavale võib inimeses minna harjumus hakkama saada. Suures peres on pidevalt midagi vaja. Keegi küsib. Keegi vajab. Keegi ootab. Keegi tuleb oma mure, rõõmu, segaduse või väsimusega. Sellises elus on lihtne muutuda inimeseks, kes annab enne, kui ta üldse märkab, et tal endal oleks midagi vaja.

Me mõlemad oleme iseseisvad. Mõlemad oleme harjunud palju kandma. Mõlemad teame, mida tähendab "saame hakkama".

Aga just sellises elus tuleb vastuvõtmine eriti teadlikult tagasi õppida.

Olen näinud, kuidas terve päeva kandnud inimene ei oska alati kohe vastu võtta lihtsat hetke. Kui ütlen: "Mine istu, ma teen ülejäänu," võib esimene vastus olla: "Ei, ma jätkan." Kui teen midagi, mis ei ole praktiliselt hädavajalik, vaid lihtsalt hellus, võib keha esmalt tõrjuda, sest harjumus on olla see, kes annab, mitte see, kes saab.

Aga kui see hetk jääb avatuks ja teine julgeb vastu võtta, muutub midagi mõlemas.

Mina tunnen, et minu armastus jõudis kohale. Et see ei jooksnud mööda. Et minu kohalolu, tegu või hellus ei põrganud vastu vana kaitset, vaid jõudis päriselt inimese sisse.

Tema saab kogeda, et ta ei pea kogu aeg kandma. Et teda nähakse. Et ta ei ole ainult ema, abikaasa, korraldaja, hoidja või vastutaja. Ta on ka inimene, kes võib hetkeks olla hoitud.

See on vastuvõtmise vägi.

Ja see on oskus, mida õpitakse suhtes sageli mitte üksinda, vaid teise inimese kõrval.

Kuidas vastuvõtmise võimet kasvatada

See ei ole kiire töö. Pigem on see aeglane harjutus, mille kaudu keha õpib, et armastus ei ole alati oht, kohustus ega võlg.

Üks. Märka vastupanu.

Esimese sammuna ei pea sa midagi muutma. Ainult märka.

Mis juhtub sinus, kui keegi sulle midagi pakub? Kus keha tahab kohe öelda "ei"? Kus tahab tagasi anda? Kus tahab naljaga hetke väiksemaks teha? Kus tekib soov öelda: "Pole vaja," kuigi tegelikult oleks vaja?

See vastupanu ei ole halb.

See on info.

Ta näitab kohta, kus vastuvõtmine ei ole veel turvaline.

Kaks. Luba endale väike "jah".

Mitte suur. Väike.

Kui keegi küsib: "Kas sa tahad teed?", ütle vahel lihtsalt: "Jah, aitäh." Ja lase teisel teha.

Kui keegi ütleb: "Sa näed täna hea välja," proovi vastata: "Aitäh." Mitte: "Ah, ei, ma olen väsinud." Mitte sellepärast, et sõnad ise oleksid nii olulised, vaid sellepärast, et keha õpib nende kaudu uut rütmi.

Väike jah õpetab kehale, et vastuvõtmine ei võta sinult midagi ära.

Kolm. Hinga hetkes sügavamalt.

Kui keegi kallistab sind, puudutab sind, kuulab sind või ütleb midagi head, ära kiirusta kohe edasi. Hinga. Mitte suure demonstratsioonina, vaid vaikselt enda sees.

Hingamine ütleb kehale: see hetk on lubatud.

Ma ei pea seda katkestama.

Ma ei pea seda välja teenima.

Ma võin siia korraks jääda.

Neli. Räägi sellest, mida sa märkad.

See võib olla väga avav lause partnerile:

"Ma märkasin, et kui sa mind kallistasid, tahtis mu keha kohe eemale tõmbuda. Ma ei taha seda teha. Ma tahan õppida paremini vastu võtma."

Selline lause ei süüdista kedagi. Ta avab ukse. Partner ei pea enam arvama, et tema tegi midagi valesti. Ta saab aru, et sinu sees toimub midagi varasemat ja sügavamat.

See on vapper jutt.

Ja sageli väga lähedust loov jutt.

Viis. Anna sellele aega.

Kui inimene on kümme või kakskümmend aastat õppinud mitte vajama, mitte vastu võtma ja mitte liiga lähedale laskma, ei muutu see paari nädalaga.

Aga muutus tuleb.

Alguses tekib lihtsalt teadlikkus. Siis väike paus enne automaatset "ei". Siis esimene väike jah. Siis hetk, kus kompliment ei põrku enam täielikult tagasi. Siis kallistus, kuhu keha jääb natuke kauemaks.

Vastuvõtmine on nagu lihas.

Seda saab treenida.

Aga mitte jõuga.

Pigem lubamisega.

Kõige sügavam armastus ei ole tehing

Üks kõige olulisemaid asju, mida vastuvõtmise juures mõista, on see: päris armastus ei ole tehing.

Sa ei pea seda teenima.

Sa ei pea seda kohe tagasi maksma.

Sa ei pea muutuma selle vääriliseks alles pärast seda, kui oled veel midagi saavutanud, parandanud, tõestanud või ära teinud.

Sa võid lihtsalt lubada sellel olla.

See on lihtsam öelda kui elada, sest suur osa meie kultuurist õpetab vastupidist. Väärtus tuleb saavutusega. Armastus tuleb tublidusega. Hool tuleb siis, kui oled piisavalt andnud. Midagi saades peaksid midagi vastu andma.

Aga paarisuhtes, kus inimene sind päriselt armastab, ei ole iga hea tegu arve.

Mõnikord tahab partner lihtsalt armastada.

Ta tahab näha, et tema armastus jõuab sinuni. Et sa ei lükka seda tagasi enne, kui see saab sind puudutada. Et ta ei pea seisma su ukse taga kingitusega, mida sa vastu ei võta, sest kunagi õpetas elu sulle, et iga kingituse sees on peidetud hind.

Inimene, kes õpib vastu võtma, ei tee kingitust ainult endale.

Ta teeb kingituse ka oma partnerile.

Sest ta annab teisele inimesele kogemuse: sinu armastus jõuab minuni.

Ma lasen selle ligi.

Ma olen siin.

Vastuvõtmine ei ole andmise vastand.

Kõige sügavamal tasandil on vastuvõtmine üks armastuse vorme.

Pert Lomp on Evoluna asutaja, Fontese juhtimismentorluse programmi vilistlane ja EMCC sertifitseeritud mentor.

Sarjast "Mis suhtes tegelikult toimub":

3/9 → Vastutus ei jagune poolteks, vaid rollide järgi

4/9 → Sa saad vastu võtta ainult seda, mida oled õppinud ligi laskma (see artikkel)

5/9 → Kirg ei sure. Ta muudab vormi

Kui need read puudutasid sind, alusta Evoluna avastusrajalt enesetundmise hindamisega. See ei diagnoosi, see peegeldab. Alusta avastusrada →