"Kus jookseb piir armastuse, toetamise ja päästmise vahel?

Kui oled seda artiklisarja jälginud, siis oleme juba vaadanud otsa mitmele ebamugavale, kuid olulisele tõele kaassõltuvuse kohta.

Oleme rääkinud sellest, kuidas kaassõltuvus ei kujune enamasti teadliku valikuna, vaid ellujäämisstrateegiana. Uurisime, miks muutume ülitundlikuks teiste emotsioonide ja vajaduste suhtes. Samuti vaatasime, kuidas kaassõltuvus jätab jälje kehasse ja närvisüsteemi ning kuidas aastatepikkune teiste eest vastutamine võib lõpuks väljenduda kurnatuse, ärevuse, pingete või isegi haigustena.

Tänases mahukas artiklis aga keskendume juba tervenemisteekonnale ehk teisisõnu tervislike piiride õppimisele ja loomisele, et tekiks kogemus ja arusaam, kus lõpped Sina ja algab teine...

Kaassõltuvusest tervenemine ei tähenda muutumist isekaks, külmaks või hoolimatuks. See ei tähenda, et peaksid lõpetama armastamise või teiste eest hoolitsemise. See tähendab õppimist iseenda juurde tagasi tulema ja mõistmist, et ka Sinu elu, vajadused ja unistused on olulised!

Tervenemise alguspunkt kaassõltuvusest välja on peaaegu alati oma sõltuvuse teadvustamine. Kui oled kaassõltlane, siis väga sageli on sinu ellu kujunenud ka mõni sõltuvuslik käitumismuster. See ei pea tingimata olema alkohol või mõni muu aine. Sõltuvuseks võib saada töö, teiste aitamine, suhted, draama, sotsiaalmeedia, ostlemine, söömine või ükskõik milline tegevus, mis aitab korraks eemalduda sellest, mida sa tegelikult tunned.

Kaassõltuvuse puhul täidab sõltuvus sageli sama eesmärki. See aitab vältida valu, tühjust, üksindust, häbi, hirmu või väärtusetuse tunnet, mida inimene on endas kandnud juba aastaid. Mida kauem need mustrid kestavad, seda enam hakkavad lahustuma ka meie sisemised piirid. Me õpime märkamatult, et meie väärtus sõltub sellest, kui vajalikud, kasulikud või head me teiste jaoks oleme. Nii saab alguse justkui nähtamatu kool, kus õpitakse olema „piisav“. Esmalt piisav laps, seejärel sõber ja õpilane, järgneb partner, töötaja, lapsevanem jne.

Tervenemisteekonnal hakkab aga tasapisi selguma, et see „piisavuse kiht“ ei ole tegelikult meie päris olemus. Need on aastate jooksul kujunenud kaitsemustrid, mis aitasid meil lapsepõlves armastust, tähelepanu või turvatunnet saada. Need olid viisid, kuidas kohaneda keskkonnaga, kus oma tegelike vajaduste otsekohene väljendamine ei toonud soovitud tulemust või ei tundunud piisavalt turvaline.- ühesõnaga väljendades on see MANIPULATSIOON

Nii õpime oma vajadusi peitma, neid ümber sõnastama või väljendama kaudselt läbi käitumiste, mille tegelik eesmärk on saada armastust, tunnustust, lähedust või heakskiitu. Mõnikord muutub see nii automaatseks, et me ei teagi enam, mida me tegelikult vajame.

Kui aastaid on õpotud armastust välja teenima, teiste eest hoolitsema, nende probleeme lahendama ja nende vajadusi enda omadest ettepoole seadma, siis kuidas üldse eristada armastust päästmisest?

Ja just siin jõuavad üha rohkem inimesi ühel hetkel väga olulise ja segadust tekitava küsimuseni, mis viib meid vaimse ärkamiseni ja pikemale tervenemisteele...

Kus jookseb piir armastuse, toetamise ja päästmise vahel?

Paljud kaassõltuvusega inimesed armastavad ja hoolivad väga sügavalt. Nad on lojaalsed ja valmis olema oma lähedaste jaoks olemas ka kõige raskematel hetkedel. Need on kahtlemata väärtuslikud omadused.

Väljakutse seisneb aga selles, et kaassõltuvus võib kanda armastuse maski. Seetõttu ei ole alati lihtne märgata, millal hoolimine ja toetamine on märkamatult muutunud vastutuseks, mis tegelikult kuulub teisele inimesele. Muidugi  on soov aidata, toetada ja hoolida loomulik ja vajalik omadus, kuid mingil hetkel võime avastada, et lisaks hoolimisele oleme hakanud lahendama ka teise inimese probleeme, kandma tema emotsioone või võtma enda peale tema elu tagajärgi.

Seetõttu tasub aeg-ajalt küsida:"Kas ma olen selle inimese kõrval toetajana või vastutajana?"

Kui aitamisest saab identiteet

Üks olulisemaid mõtteid, mida Pia Mellody oma raamatus "Kaassõltuvus"välja toob on see, et paljud kaassõltuvad inimesed kaotavad aja jooksul terve arusaama sellest, kus lõpevad nemad ja kus algab teine inimene. Lapsepõlves õppisid nad sageli – isegi siis, kui seda kunagi otsesõnu ei öeldud –, et nende väärtus sõltub sellest kui kasulikud, vastutustundlikud, kohanevad või teiste jaoks olemas nad on.

Mõnest sai rahusobitaja või hoolitseja. Mõnest tugev inimene, kellele kõik toetuvad aga kokkuvõtlikult ühisnimetajana PÄÄSTJA

Aja jooksul ei ole need enam lihtsalt rollid, mida inimene täidab vaid identiteedid, kelleks ta ennast peab- aga probleem seisneb selles, et päästja identiteet vajab alati kedagi, keda päästa!

Carl Jung nimetas persoonaks seda osa meist, mida näitame maailmale – maski, mille kaudu püüame olla armastatud, vajalikud ja vastuvõetud. Kaassõltuvuse puhul võib selleks maskiks olla hoolitseja, päästja või alati tugev inimene.

Samas on meis alati ka teine pool. Kui vaadata seda läbi Johari akna mudeli, siis teatud osa meist on nähtav nii meile endile kui ka teistele, kuid mõned osad jäävad varjatuks meie endi eest ja mõned teiste eest. Just sinna peidame sageli oma täitmata vajadused, hirmud, pettumused, üksinduse ja ebakindluse – kõik selle, mille jaoks pole kunagi olnud piisavalt ruumi, turvatunnet või aega, et neid osi vaadelda, tunda ja nimetada nii nagu nad parasjagu ilmnesid, mitte selliselt nagu oli mugavam või õigem teiste jaoks.

Kui oleme mõistnud, et hoolimimise taga on olnud täitmata jäänud vajadus nimetatakse seda teadvustamiseks või ärkamiseks või revolutsiooniks, mis tegelikult alles käivitab tervenemise protsessi, sest hakkame eralduma grupimõtlemisest. Antud faas on alles teraapia tegelik algus ja enamasti ka kõige ebamugavam ja valusam. 

Algab involutsioon ehk sisevaatlus, mille käigus hakkavad seni varjus olnud osad samm-sammult nähtavale tulema ja õpime vaikselt nägema oma tegelikke soove ja vajadusi, õppides ütlema Ei ennem, kui taas end kurnatult või ära kasutatult tunneme. See nõuab aga oma hinda ja kohustab seisma silmitsi oma üksindusega, ebakindlusega ja kõrvale lükatud unistustega ning väsimusega, mida oleme kandnud palju kauem, kui oleme valmis tunnistama. Selles etapi keskel tihti ka teraapia katkestatakse, sest tundub kummaline, et tuldi justkui abi saama, kuid tunnevad ennast kohati hullemini, kui teraapiat alustades. See on väga inimlik ja vajalik etapp ja tegelikkuses tähendab, et teraapia on olnud edukas

Kuidas siis on võimalik päästmise ja armastuse vahel piiri tõmmata?

Kõige lihtsamini selgitatav vastus on - Terve armastus toetab kasvu aga päästmine otsib leevendust ja kannab vastutust. 

Kui hoolime ja armastame võime olla tema kõrval keerulisel eluperioodil. Me kuulame, julgustame ning pakume tuge siis, kui see on vajalik. Kuid samal ajal jätame inimesele vastutuse tema enda elu eest.

Lubame tal teha valikuid ja kogeda oma otsuste tagajärgi- see ongi kasvamine- õppimine läbi eksimuste ja elukogemuste tegema paremaid valikuid, mis loovad teistsuguse tagajärje.

Päästmine võib väljastpoolt paista samasugune, kuid sisemiselt toimub midagi hoopis muud. Päästmine tekib sageli siis, kui teise inimese ebamugavus muutub meie jaoks nii raskesti talutavaks, et tunneme vajadust see kiiresti ära lahendada ning märkamatult elatakse teise elu rohkem kui enda oma.

Eluliselt võiksid olla situatsioonid järgmised:

Partner on rahulolematu ja teine hakkab kohe otsima lahendusi, kuidas vältida partneri raskeid emotsioone...

Täiskasvanud laps teeb halbu valikuid ja vanem kiirustab tagajärgi pehmendama.

Sõber satub järjekordselt rahalistesse raskustesse, kus tuleb ta sealt "hea inimesena" välja aidata.

Töökaaslane jätab oma kohustused täitmata ja leiab läbi manipulatsiooni võimaluse, kuidas teine võiks tema kohustused läbi kiidusõnade ära teha.

Aja jooksul muutub see aga kurnavaks ja tekitab sisemise kibestumise ning küsimuse: "Miks keegi ei hoolitse minu eest samamoodi, nagu mina hoolitsen kõigi teiste eest?"

Päästmine ei loo terveid suhteid. See hoiab mõlemad inimesed paigal. Üks jääb sõltuvaks. Teine jääb vastutajaks ning kumbki ei saa tegelikult kasvada.

Sisemise jõu tagasi võtmine – periood nimega nartsissism...

Kui eelmises faasis on prioriteedid hakanud nähtavale tulema ning õppinud neid märkama ja väärtustama, siis ühel hetkel jõuab tervenemisteekond järgmisse etappi. Saabub aeg, kus tuleb hakata nende uute prioriteetide, vajaduste ja seni peidus olnud osade eest seisma ning kaitstakse seda, mis on päris ja hävitatakse seda, mis ei ole...mis meid enam ei teeni...Vanad rollid, uskumused ja kohanemismustrid hakkavad tasapisi oma mõju kaotama ning asemele tekib midagi autentsemat.

Just siin ilmub sageli nähtavale see, mida võiks nimetada nartsissismi perioodiks. Viimastel aastatel on sõna „nartsissism“ muutunud sotsiaalmeedias väga populaarseks. Vahel jääb lausa mulje, et enamus mehed on nartsissistid ja naised nende ohvrid.

Tegelikkus on aga palju mitmekesisem. Tervenemise kontekstis ei räägi me patoloogilisest nartsissismist, vaid arengulisest etapist, mida mitmed psühholoogid, sealhulgas Heinz Kohut on kirjeldanud kui vajalikku osa terve eneseväärtuse kujunemisel. See on aeg, kus õpitakse võib-olla esimest korda oma vajadusi tõsiselt võtma. - Ütlema ei, kaitsma oma energiat, loobuma pidevast kohanemisest ja valima iseennast ilma süütundeta!

Väljastpoolt vaadates võib see lähedastele, tuttavatele tunduda ootamatu või isegi ehmatav. Inimesed, kes on harjunud Sinu lõputu kättesaadavuse, abivalmiduse või eneseohverdusega võivad öelda, et oled muutunud ja mitte paremuse suunas aga isekaks, külmaks või raskeks.

"Tegelikkuses ei pruugi sa olla muutunud isekamaks, vaid lihtsalt nähtavamaks. Ja vahel ei ole raske taluda mitte valgust ennast, vaid seda, mida see valgus nähtavale toob."

Terve nartsissismi energia aitab sul selles väga haavatavas faasis püsida iseenda poolel. Ta aitab luua piire ja mõnikord ka ajutisi kaitsemüüre, et sa ei langeks tagasi vanadesse mustritesse ega kaotaks taas iseennast. See on oluline integreerimise ja üleminekuetapp ning selles faasis tuleb ka taastada vundament, millele terve enesetunne saab toetuda. Paljud neist allpool tutvustatavatest alustaladest ei saanud lapsepõlves piisavalt areneda või jäid sootuks kujunemata. Just seetõttu ei saa kaassõltuvusest tervenemine toimuda mõne teraapiaseansi või kiire taipamise tulemusena.

Tahan siinkohal taas rõhutada, et teraapia eesmärk ei ole inimest „ära parandada või tema probleemid kabinetis lahendada". Teraapia aitab märgata ja teadvustada neid kohti, kus areng on mingil põhjusel peatunud või kus vajalikud oskused on jäänud õppimata. Tõeline töö algab sageli alles pärast teraapiaruumist lahkumist – päris elu olukordades, suhetes, konfliktides ja väljakutsetes. Just seal õpime samm-sammult oma emotsioone teadlikumalt juhtima, et ühel hetkel ei juhiks enam emotsioonid meid, vaid meie juhiksime oma elu.

Pia Mellody kirjeldab oma raamatus Kaassõltuvus, et tervenemise käigus tuleb sageli taastada viis põhilist õigust, mis lapsel peaksid olema sünnipäraselt olemas, kuid mis võivad düsfunktsionaalses keskkonnas kasvades saada kahjustada või jääda lõpuni välja arenemata.

Need viis õigust moodustavadki terve eneseväärtuse ja emotsionaalse küpsuse vundamendi.

Õigus olla väärtuslik

Mis tähendab, et sinu väärtus ei sõltu sellest, kui palju sa teiste eest hoolitsed, kui palju sa saavutad või kui hästi sa teiste ootustele vastad. Sul on õigus olla väärtuslik lihtsalt sellepärast, et sa oled olemas. Ka siis, kui sul ei ole parajasti midagi tõestada või kellelegi midagi anda.

Õigus olla haavatav

Mis tähendab, et sa ei pea kõike ja korraga üksi kandma ja varjama. Sul on õigus tunda kurbust, hirmu, pettumust või ebakindlust ning neid tundeid ka väljendada. Sul on õigus öelda: „Ma ei saa praegu hakkama“, ilma et peaksid tundma häbi või nõrkust.

Õigus olla ebatäiuslik

Mis tähendab loobumist lõputust püüdest olla ideaalne partner, lapsevanem, töötaja või keegi muu rollidest, mida etendad. Sul on õigus teha vigu, unustada, eksida ja õppida. Mitte selleks, et alla anda, vaid selleks, et elada päris ehedat elu, kus on ka AEGA NAUTIDA, mitte pidevalt täiuslikkuse poole püüelda. 

Õigus omada vajadusi ja soove

Mis tähendab mõistmist, et ka sinul on õigus midagi tahta. Sul on õigus soovida puhkust, aega iseendale, toetust, lähedust, tunnustust või hoopis muutust oma elus. Sa ei pea oma vajadusi pidevalt teiste omade taha asetama ega ootama, et need iseenesest täidetaks. Meil on õigus end väljendada nii nagu me tegelikult tunneme, mitte selliselt, kuidas me peaksime või võiksime end tunda.

Õigus olla arengus ja õppimises

See tähendab, et sul ei pea olema kõigile vastuseid. Sul on õigus olla teekonnal. Õigus proovida, eksida, ümber mõelda ja uuesti alustada. Elu ei ole eksam, kus tuleb kogu aeg õigeid vastuseid anda, vaid protsess, mille kaudu õpime iseennast ja maailma paremini tundma. Tundma end surelikuna ja inimesena, kes eksib, õpib ja areneb kuni viimse hingetõmbeni...

Mida tugevamaks need viis alustala muutuvad, seda vähem vajame teiste heakskiitu, päästmist või kinnitust oma väärtusele. Tasapisi hakkame kogema, et meie väärtus ei tule väljastpoolt, vaid on olnud meis olemas kogu aeg, kuid määratletud tingimustega mitte sünniõigusena. Just sellele vundamendile saab hakata ehitama elu, mis ei põhine enam otsimisel, vaid teadlikel valikutel.

Hirmudest läbi ja teisele poole

Üks suurimaid hirme kaassõltuvusest tervenemisel ei ole tegelikult muutus ise. Sageli on selleks hirm kaotada see identiteet, mille ümber oleme ehitanud suure osa oma elust.

Kui oled aastaid olnud hoolitseja, päästja, tugev inimene või see, kelle poole kõik pöörduvad, siis ei loobu Sa ainult käitumisest vaid loobud ka osast oma senisest minapildist.

Just seepärast võivad piiride seadmine, vajaduste väljendamine või abi vastuvõtmine tunduda nii ebamugavad. Need ei sea küsimuse alla ainult Sinu käitumist, vaid ka selle, kelleks sa oled ennast pidanud.

Tervenemine ei tähenda hirmu puudumist. Sageli tähendab see hoopis valmisolekut liikuda edasi koos hirmuga.

Samm-sammult hakkad avastama, et sa ei kaota ennast siis, kui lõpetad teiste päästmise. Vastupidi- Esimest korda tekib võimalus kohtuda iseendaga ilma rollide, kohustuste ja ootuste filtrita. 

Kui päästmine vaibub, hakkavad tasapisi kaduma ka manipulatsioonimustrid. Mitte ainult need, mida teised sinu suhtes kasutavad, vaid ka need peened viisid, kuidas oled ise õppinud armastust, tähelepanu või heakskiitu välja teenima. - Õpid toetama ilma kandmata ning hoolima ilma, et peaksid inimest või olukorda kontrollima. Andma ilma ennast tühjaks kulutamata ja vastu võtma ilma süütundeta. Õpid olema kohal ja teadlik sellest, mis sinu ümber toimub, ilma et kaotaksid iseennast või võtaksid vastutust seal, mis pole Sinu kanda ja lahendada. 

Esialgu võib see tunduda ebamugav. Pinnale võivad tõusta viha, süü, häbi ja kurbus. Samal ajal hakkad esimest korda märkama ja läbi keha tunnetama, kui palju sinu keha on aastaid kandnud. Kui palju energiat on kulunud teiste eest vastutamisele, kohanemisele või kontrollimisele...

Minu enda jaoks on just vastu võtmine olnud üks keerulisemaid õppetunde. Ka täna märkan aeg-ajalt, kuidas vana muster püüab taas pead tõsta ning eriti just raha vastu võtmine tundub hetkeks ebamugav või isegi kohatu. Ometi on see täiesti loomulik osa tasakaalustatud vahetusest.

Kui jagan oma aega, teadmisi, kogemusi ja energiat ning loon selle kaudu teisele inimesele väärtust, siis on loomulik, et sellele järgneb ka vastuvõtmine. Sellisel juhul ei ole tegemist kellegi ärakasutamise ega millegi välja teenimisega, vaid kahe täiskasvanu vahelise tasakaalustatud vahetusega, kus üks pool pakub väärtust ja teine tasustab selle väärtuse.

Mida rohkem olen seda mõistnud, seda selgemaks on saanud, et andmine ja vastuvõtmine on ühe ja sama ringi kaks poolt. Kui üks neist polaarsustest on takerdunud ei saa ka teine päris vabalt voolata. Terve suhe nii raha, armastuse kui ka toetusega eeldab, et oleme võimelised tegema mõlemat – andma avatud südamega ja vastu võtma ilma süü, häbi või kohustuse tundeta.

Mulle meeldib endale meelde tuletada üht lihtsat, kuid sügavat mõtet- Andja peab kehtestama piirid, sest saaja seda sageli ei tee. See ei tähenda, et saaja oleks halb või pahatahtlik. Inimloomus lihtsalt kohaneb sellega, mida talle pakutakse. Kui anname rohkem, kui meil tegelikult anda on, või jätame oma piirid seadmata, ei saa me eeldada, et teine inimene teaks, kus meie piir jookseb. Vastutus oma energia, aja ja ressursside hoidmise eest jääb alati meile endile.

Võib-olla ongi üks suurimaid küpsuse märke oskus anda südamest, kuid mitte rohkem, kui me tegelikult anda suudame. Nii jääb alles tasakaal, austus ja võimalus, et nii andja kui ka saaja saavad sellest suhtest päriselt rikastatud.

Kogemus on näidanud, et just hirmuga silmitsi seistes tekib sügavam mõistmine, et oled rohkem kui oma keha, emotsioonid või mõtted. Need on küll olulised osad sinust, kuid need ei ole kogu sinu olemus ja need ei defineeri Sind algusest lõpuni. Muutub mõte, muutub ka emotsioon, käitumismuster ning lõpuks ka elu Sinu sees ja Sinu ümber- sealjuures võivad taanduda ka erinevad kehalised sümptomid ja isegi haigused...olenevalt muutuse sügavusest.

Kui varem ei ole spirituaalsuse tähendus olnud päriselt mõistetav, siis just selles tervenemise etapis hakkab avanema ka selle sügavam olemus.

Spirituaalsus on üks vanimaid inimlikke otsinguid – küsimus sellest, kes ma tegelikult olen ja kust pärineb see terviklikkuse tunne, mida inimesed on läbi aegade otsinud?Kaassõltuvuse puhul püüame seda sageli leida endast väljaspool: suhetest, tunnustusest, vajalik olemisest, saavutustest või teiste heakskiidust.

Kui tähelepanu liigub teistelt inimestelt tagasi iseendale, hakkab tekkima sügavam usaldus elu ja iseenda vastu. Kontrollivajaduse asemele ilmub sisemine tarkus – võime tunnetada, mis on sinu jaoks õige, tõene ja kooskõlas sinu olemusega. Teekonna käigus hakkab tasapisi selguma, et ükski inimene ega väline saavutus ei suuda täita seda kohta meie sees püsivalt ning selle käigus avaneb spirituaalne mõõde unikaalse kogemusena, kuidas tajud iseennast ja oma sügavamat olemust ja ühendust vaimugajõuga.

Sel hetkel mõistad, et mõnikord ei seisne suurim armastuse tegu sekkumises, vaid sammukese tagasi astudes, et teine inimene saaks avastada omaenda tugevuse. 

Võib-olla on selle artikli kõige olulisem taipamine see, et kaassõltuvusest tervenemine ei tähenda teiste vähem armastamist. See tähendab lõpuks iseenda kaasamist sellesse armastuse ringi.

Kui lõpetame päästmise, ei muutu me isekaks ega hoolimatuks. Vastupidi. Esimest korda tekib võimalus luua suhteid, mis põhinevad aususel, vastutusel, vabadusel ja vastastikusel austusel. Me lõpetame nende koormate kandmise, mis pole kunagi olnud meie kanda, ning õpime usaldama nii teiste kui ka iseenda võimet eluga toime tulla.

Just siin hakkab kujunema teistsugune sisemine jõud.

Mitte jõud kontrollida inimesi või olukordi, vaid võime jääda ühendusse oma keha, meele ja vaimuga. Julgus teha valikuid oma väärtuste, mitte hirmude põhjal. Vabadus öelda JAH sellele, mis sinu elu päriselt toetab ning EI sellele, mis sind iseendast eemaldab.

Kuigi see võib tunduda väga isiklik teekond, ei piirdu selle mõju kunagi ainult ühe inimesega. Iga inimene, kes terveneb, muudab midagi oma suhetes, perekonnas ja nende inimeste eludes, kellega ta kokku puutub. Selle mõju ulatub sageli palju kaugemale, kui ta ise näha suudab!

See tõstatab aga mõned huvitavad küsimused:

"Mis siis, kui tervenemine ei ole kunagi ainult isiklik?

Mis siis, kui iga valik, mida teeme teadlikkuse, vastutuse ja enesekaastunde suunas, loob laineid, mis ulatuvad palju kaugemale meie enda elust?

Ja mis siis, kui universaalse terviku muutumine algab alati üksikisiku muutumisest?"

Nende küsimuste üle arutleme peagi selle sarja kuuendas ja ühtlasi viimases artiklis.

"Elu on potentsiaal ja Sina selle väljendus"

Kristel Kesalo,

Bioenergeetik ja Holistilise integratsiooni terapeut

SunsetRise OÜ