Iga mask oli kunagi lahendus
Rollid, mida me õpime mängima
Inimesed ei too tööle, sõprusesse, perekonda ja suhetesse ainult oma isiksust. Nad toovad kaasa ka oma kaitse.
Olen rohkem kui kahekümne aasta jooksul istunud piisavalt paljudes meeskondades, juhatustes, nõupidamistes ja läbirääkimistel, et näha üht mustrit ikka ja jälle korduvat. Inimene, kes räägib ruumis kõige valjemini, ei ole sageli kõige kindlam. Inimene, kes ütleb kõigele jah, ei ole sageli kõige rahulolevam. Inimene, kes pöörab iga raske hetke naljaks, ei ole sageli kõige muretum. Inimene, kes tahab kõike kontrollida, ei pruugi olla lihtsalt võimukas. Mõnikord on ta lihtsalt inimene, kelle sees on kaos liiga kaua liiga ohtlik tundunud.
Me näeme käitumist ja arvame, et näeme inimest. Aga väga sageli näeme ainult seda osa inimesest, mille ta on enda ette ehitanud, et päris mina jääks kaitstuks. See on selle sarja lähtepunkt ja ühtlasi selle kõige sügavam mõte.
Iga mask oli kunagi lahendus.
Mitte keegi ei sünni maskiga. Me võtame selle kuskil teel kasutusele, tavaliselt palju varem, kui oskame seda hiljem mäletada või sõnadesse panna. Ja peaaegu alati oli selleks hea põhjus.
Laps, kes saab tähelepanu peamiselt siis, kui ta on tubli, õpib, et väärtus tuleb soorituse kaudu. Laps, kelle kodus määrab ühe täiskasvanu tuju kogu pere õhkkonna, õpib enne iseenda tundmist lugema teisi inimesi. Laps, keda naerdi välja, kui ta näitas pisaraid, õpib, et kõvadus on turvalisem kui pehmus. Laps, kelle vajadusi ei märgatud, võib õppida muutuma nähtamatuks. Laps, kellelt oodati liiga vara liiga palju, võib õppida olema see, kes hoiab kõike koos.
Igaüks neist leidis lahenduse. Ja lahendus töötas. Just sellepärast me selle endale alles jätsimegi.
Probleem ei teki siis, kui mask tekib. Probleem tekib siis, kui mask jääb ainsaks viisiks, kuidas inimene oskab olla turvaline. Sest see, mis kaitseb sind viieaastaselt, võib hakata sind neljakümneselt piirama.
Saavutaja, kes ei oska enam peatuda. Meeldija, kes ei tea enam, mida ta ise tahab. Karm inimene, kelleni keegi enam ligi ei pääse, kaasa arvatud need, keda ta armastab. Kontrollija, kes ei usalda elu enne, kui kõik on tema käe all. Kloun, kes oskab panna kõik naerma, aga ei oska enam näidata, millal tal päriselt valus on.
Mask, mis kunagi kaitses, hakkab vaikselt ka ära võtma. Puhkust. Lähedust. Ausust. Kergust. Võimet olla päriselt nähtud ja päriselt tuntud.
Inimene ei märka seda kohe, sest mask ei tundu maskina. See tundub iseloomuna. See tundub oskusena. Mõnikord isegi tugevusena. "Selline ma lihtsalt olen."
Aga sa ei ole oma mask. Sa oled see, kes seda kunagi vajas.
Selles sarjas ma ei nimeta ühtegi inimtüüpi mürgiseks. Ma ei kirjuta inimestest kui probleemidest, mida tuleb lahendada, juhtida või taltsutada. See keel on lihtne ja müüb hästi, aga ta jätab inimese liiga väikeseks. Kui inimene kuuleb, et ta on manipuleeriv, raske, katkine või halb, ei võta ta maski maha. Ta paneb selle tugevamini ette.
Selle sarja eesmärk ei ole kedagi sildistada. Eesmärk on vaadata sügavamale. Iga maski puhul küsime kolme asja. Mille eest see inimest kaitseb? Mida see inimeselt vastu võtab? Ja kuidas jõuda inimeseni, kes on selle maski taga, ilma maski ennast toitmata?
See muudab väga palju. Kui sa mõistad, et inimese käitumine võib olla kaitse, mitte rünnak, muutub ka viis, kuidas sa temaga suhtled. See ei tähenda, et sa pead kõike lubama. See ei tähenda, et sa pead taluma halba käitumist, ületatud piire või teiste inimeste lahendamata mustreid enda arvelt.
Vastupidi. Mõistmine ei ole vabandus. Mõistmine on täpsem nägemine.
Kolleeg, kes kõike kontrollib, ei pruugi teha seda sinu kiusamiseks. Võib-olla on kaos tema jaoks talumatu. Sõber, kes pöörab kõik naljaks, ei pruugi vältida sind. Võib-olla väldib ta tunnet, millele ta ei oska veel otsa vaadata. Partner, kes muutub konfliktis külmaks, ei pruugi olla hoolimatu. Võib-olla on lähedus koos pingega tema närvisüsteemi jaoks ohtlikum, kui ta ise tunnistada oskab.
See ei tähenda, et sa pead maskiga kaasa mängima. See tähendab, et sa saad õppida vastama inimesele, mitte ainult tema kaitsele. Ja väga sageli on just see esimene hetk, kus midagi saab muutuda.
Järgmise kolmeteistkümne artikli jooksul vaatame kahtteist maski, mida inimesed kasutavad tööelus, sõpruses, perekonnas ja lähisuhetes. Saavutajat, kes otsib väärtust soorituse kaudu. Meeldijat, kes otsib turvalisust heakskiidu kaudu. Päästjat, kes tunneb end vajalikuna siis, kui saab teisi kanda. Karmi, kes on õppinud, et pehmus teeb haiget. Kritiseerijat, kes kaitseb end pettumuse eest sellega, et ei luba endal enam loota. Nähtamatut, kes on õppinud, et väiksem olla on turvalisem.
Kontrollijat, kelle jaoks korrast saab rahusti. Kõiketeadjat, kes tunneb end turvaliselt siis, kui tal on vastus. Märtrit, kes annab palju, aga jätab oma vajadused välja ütlemata. Klouni, kes oskab valu muuta naljaks. Tähte, kes otsib tähelepanu kaudu kinnitust, et ta on olemas. Ja Võlujat, kes oskab luua kontakti, aga ei pruugi lasta kedagi päriselt lähedale.
Igaüks neist on omaette lugu, aga nad kõik räägivad ühest ja samast asjast: sellest, kuidas inimene õpib end kaitsma, ja kuidas see kaitse võib aja jooksul muutuda vanglaks.
Mõnes neist tunned sa ära kolleegi. Mõnes sõbra. Mõnes oma partneri, vanema või lapse. Ja mõnes, tõenäoliselt just seal, kus sa seda kõige vähem ootad, tunned sa ära iseenda.
See ongi selle sarja mõte. Mitte õpetada sind inimesi paremini lahterdama, vaid aidata näha täpsemalt. Teisi ja iseennast. Ilma lihtsustamise, süüdistamise ja odava diagnoosimiseta.
Sest niipea kui sa hakkad maski nägema, ei ole see enam nähtamatu jõud sinu üle. See muutub millekski, mida saab uurida. Mõista. Pehmendada. Ja ühel hetkel võib-olla ka maha panna.
Evoluna on loodud just selle hetke jaoks. Hetke jaoks, mil inimene näeb midagi iseendas ja ei taha sellega enam üksi jääda. Mitte selleks, et saada endale uus silt. Vaid selleks, et saada parem peegel, selgem suund ja sobivam inimene enda kõrvale.
Sa saad alustada enesehindamisest, mis ei diagnoosi sind, vaid aitab näha, millised mustrid sinus praegu rohkem kõnelevad. Ja kui sa tunned, et tahad edasi minna, saad leida spetsialisti, mentori, coach'i või terapeudi, kes oskab selle teemaga päriselt töötada.
Mask oli kunagi lahendus. See teenis sind nii hästi, kui oskas.
Aga sa ei pea seda terve elu kandma.
Ja sa ei pea seda maha võtma üksi.
Kuidas see artikkel sind puudutab?
Kommentaarid
Pert Lomp
Strateegiline mentor ja süsteemide looja
Olen strateegiline mõtleja ja süsteemide looja, kes aitab inimestel ja organisatsioonidel liikuda kaosest selguse, struktuuri ja tulemuste suunas. Minu tugevus seisneb võimes näha suurt pilti ning siduda omavahel tehnoloogia, finantsid ja juhtimine tervikuks, mis päriselt töötab. Mul on üle 25 aasta kogemust erinevates rollides – alates tehnoloogia ja meedia valdkonnast kuni juhtimise, äriarenduse ja strateegilise nõustamiseni. Tegutsen täna eelkõige mentorina ja partnerina inimestele, kes on jõudnud punkti, kus järgmine samm ei vaja enam rohkem infot, vaid selgust, otsust ja suunda. Mind käivitab kasv – nii inimeste kui süsteemide tasandil. Usun, et enamik piiranguid ei tule väljastpoolt, vaid meie enda mõtteviisist, harjumustest ja uskumustest. Minu roll on aidata need mustrid nähtavaks teha, need lahti murda ning asendada need toimivate, teadlike valikutega. Minu lähenemine on kombinatsioon ratsionaalsest strateegiast ja sügavamast inimlikust mõistmisest. Töötan seal, kus kohtuvad loogika ja sisemine areng – kus otsused ei ole ainult õiged Excelis, vaid ka kooskõlas inimese tegeliku potentsiaali ja suunaga. Mentorina olen otsekohene, kohal ja tulemustele suunatud. Ma ei paku pehmendatud vastuseid, vaid selgust. Samas loon ruumi, kus inimene saab turvaliselt mõelda, näha ja kasvada. Minu jaoks on kõige suurem väärtus hetk, kus inimese sees tekib “klõps” – kui segadus asendub arusaamisega ja ebakindlus muutub teadlikuks liikumiseks edasi. Kui oled punktis, kus tead, et oled võimeline enamaks, aga vajad selgust, struktuuri ja tuge järgmise sammu tegemiseks, siis siin me kohtume.