"Ellujäämismustri füüsiline hind"- 4. valus tõdemus kaassõltuvusesest

Kui eelmises artiklis vaatlesime kaassõltuvuse ja sõltuvuse ühisruumi ning viise, kuidas need kaks nähtust võivad teineteist aastaid alal hoida, siis täna peatume tagajärgedel, millest hakatakse sageli rääkima alles siis, kui oleme jõudnud ummikusse või füüsiline keha on sunnitud sekkuma.

Vaatleme emotsionaalse „kustumise“ füüsilisi tagajärgi. Kuigi selle teema maht on väga suur, siis puudutame täna väga üleüldist osa sellest. Iga juhtum on alati unikaalne ja vajab individuaalset lähenemist!

Meile meeldib uskuda, et inimene on evolutsiooni kroonijuveel — liik, kellel on võime mõelda, analüüsida ja teha teadlikke valikuid. Ometi näitavad nii igapäevaelu kui ka teadusuuringud, et suur osa meie igapäevastest valikutest ja otsustest tuleb palju sügavamalt kui ratsionaalne mõistus. Sageli juhivad meid soovid, vajadused ja igatsused, millest me ise alati teadlikudki ei ole. Mitte ainult partneri otsingud ja seksuaalne iha, mis on evolutsiooniliselt oluline aga palju sagedamini juhivad meid ühiskondlikult aktsepteeritud ja isegi premeeritud ihad: soov saavutada rohkem, omada rohkem, olla nähtavam, edukam, tähtsam või tunnustatum. Need ei ole kuidagi halvad kavatsused. Vastupidi. Need on aidanud meil areneda, luua, ehitada ja edasi liikuda. Küsimus iha mõõdukuses tekib alles siis, kui vahendist saab eesmärk. Kui ühel hetkel ei kogu me enam ressursse selleks, et elada, vaid hakkame elama selleks, et ressursse koguda.

See meenutab mägironijat, kes annab aastaid endast kõik, et jõuda tippu. Ja kui see hetk lõpuks saabub, on tõeline eufooria. Tunne, et kõik see pingutus oli seda väärt. Kuid kummalisel kombel kestab see hetk väga lühikest aega. Pärast tipu märgistamist tuleb hakata mõtlema tagasiteele. Jõuvarud tuleb kokku koguda, laskumine planeerida ja pilk pöördub märkamatult järgmise tipu poole.

Kaassõltuvuse vaates on selles peidus üks oluline nüanss. Väsitav ei ole ainult tippu jõudmine. Sama palju energiat kulub sellele, et kõike saavutatut koos hoida, säilitada ja kaitsta. Kui oleme harjunud kandma vastutust mitte ainult enda, vaid ka teiste emotsioonide, ootuste ja heaolu eest, ei saa me ka tipus päriselt puhata. Mõte liigub juba järgmiste probleemide, kohustuste ja võimalike ohtude juurde. Märkamatult muutub elu lõputuks tõusude ja laskumiste jadaks. Üks osa meist pingutab, et midagi saavutada, teine osa püüab meeleheitlikult vältida kaotamist. Tihti kulutab just laskumine kõige rohkem energiat, sest seal tuleb hoida seda, mille nimel nii kaua roniti. Keha jaoks ei ole aga suurt vahet, kas kannad koormat üles- või allamäge. Koorem jääb koormaks. Ning ühel hetkel hakkab keha küsima: "Kui kaua ma seda veel kandma pean, kas see on endiselt vajalik?"

Võib-olla ongi üks kaasaegse ühiskonna suurimaid paradokse usk, et järgmine saavutus teeb meid lõpuks vabaks ja õnnelikuks. Et järgmine projekt toob rahulolu. Uus ametikoht loob turvatunde. Järgmine suhe lõpetab üksinduse. Või järgmine läbimurre annab lõpuks vabaduse ja loa puhata. Aga süsteem, mis töötab pideva puudusetunde pealt, ei jõua kunagi külluseni...

Võibki juhtuda, et väliselt muutub elu järjest edukamaks, kuid sisemiselt kasvab vaikselt väsimus. Mitte sellepärast, et oleksime nõrgad, vaid seetõttu, et meid on õpetatud liikuma edasi ilma regulaarselt iseenda juurde tagasi tulemata.

Meid on õpetatud tarbima rohkem kui tundma. Omandama rohkem kui olema. Koguma rohkem kui kogema.

Ja võib-olla just siin algabki emotsionaalne kustumine — mitte suure paugu või kriisiga, vaid vaikselt. Nii vaikselt, et märkame seda alles siis, kui keha hakkab rääkima sellest, mida hing on liiga kaua vaikides kandnud. Kui keha peab sekkuma...

Kaassõltuvuse üks salakavalamaid külgi on see, et see ei võta meilt kontakti iseendaga ära üleöö. See toimub tasapisi, läbi korduste nii vaikselt, et me isegi ei märka, millal hakkasime rohkem tähele panema teiste vajadusi kui enda omi. See tundub isegi normaalne ja loomulik hoiak-  inimene, kelle peale saab alati kindel olla on "hooliv ja vastutustundlik."

Kuid aastate jooksul võib juhtuda, et sisemine kompass hakkab tasapisi hägustuma. Selle asemel, et küsida: „Mida mina praegu vajan?“, õpime märkama hoopis seda, mida vajavad teised. Hakkame kuulama ootusi rohkem kui oma keha. Hakkame märkama teiste pettumusi rohkem kui oma piire.

Keha aga tunneb seda kõike mõnda aega nö. vaikides pealt..., sagedamini aastaid. Kuni ühel hetkel hakkab ta vahele hüüdma. Mitte sellepärast, et füüsiline keha oleks meie vastu, vaid vastupidi — sellepärast, et ta on kogu aeg olnud meie poolel!

Olen iseenda elukogemuses ja praksises märganud, et keha on ääretult võimas ja kannatlik. Ta ei hakka kohe karjuma, vaid alustab sosinast- Veidi rahutum uni, kergem pinge õlavöötmes. Seletamatu väsimus, millele analüüsid esialgu põhjust ei leia. Mõnikord tekib tunne, nagu elaksid oma elu läbi uduloori. Kõik justkui toimib, kuid rõõm on kuskile kadunud või aastad lähevad nagu päevad...  Sosinaid aga pikalt eirates, muutuvad need tasapisi valjemaks- Mõnikord hakkab esimesena streikima hormonaalne süsteem või seedimine. Teinekord annab märku süda, vereringe või mõni muu kehaosa.

Närvisüsteem jaguneb teadaolevalt laias laastus somaatiliseks ja autonoomseks osaks. Somaatiline närvisüsteem võimaldab meil teha teadlikke valikuid — liikuda, rääkida, hingata sügavamalt, minna jalutama või valida, kuidas mingis olukorras käitume. Autonoomne närvisüsteem seevastu juhib kõiki neid protsesse, mille peale me tavaliselt ei mõtle: südametööd, seedimist, hormoonide talitlust, vererõhku, immuunsüsteemi ja organismi üldist tasakaalu. Aga selles peitub üks AGA- Me ei saa oma autonoomset närvisüsteemi lihtsalt käsutada: „Ära ole ärevil!“ või „Rahune nüüd maha!“. Kuid saame mõjutada kaudselt läbi somaatilise süsteemi ehk kehamälu abil- Kui liigume, hingame teadlikult, puhkame, tunnetame oma emotsioonid kehaliselt läbi- nutame, vihastame tervel kombel ning loome turvalisi ja ausaid suhteid, siis saadame närvisüsteemile sõnumi, et oht on möödas ja võib käivituda parasümaatiline närvisüsteem.

Mulle meeldib võrrelda seda auto armatuurlauaga. Kui süttib väike märgutuli, ei tähenda see veel katastroofi. See tähendab lihtsalt, et süsteem püüab juhile midagi öelda. Kui aga märgutuld kuude või aastate kaupa ignoreerida, võib ühel hetkel seista tee ääres auto kõrval ja imestada, miks masin enam ei liigu. Ka keha töötab üsna samamoodi!

Just eelnevat arvestades ei sünni tervenemine ainult mõistmise kaudu. Keha ja meel vajavad uut kogemust. Vajame võimalust õppida, et pidevalt ei ole vaja ohuolukorras end hoida! Me püüame sageli tervendada närvisüsteemi mõistusega, kuigi närvisüsteem õppis oma ellujäämisstrateegiad selgeks peamiselt oma esimese 3 eluaasta jooksul ehk perioodil kui meil üldse tekkis võime niivõrd oma kogemusi sõnadesse panna ammugi puudus veel loogiline mõtlemine ja arukus.

Ka tasakaal ei ole seisund, mille ühel päeval saavutame ja siis igaveseks säilitame. See on pidev liikumine, kohanemine ja enese kuulamine. Nagu jalgrattaga sõites- tasakaal ei püsi paigal seistes, vaid väikeste pidevate korrigeerimiste kaudu ja kaassõltuvuse üks valusamaid tagajärgi ongi see, et kaotame kontakti nende väikeste korrigeerimistega. Ei peatu siis, kui oleme väsinud ja ei nuta hetkel, kui oleme kurvad.  Ei väljenda pettumust ega viha, kui meie piire on ületatud ja ei puhka siis, kui keha seda palub. Selle asemel pingutame veel natuke. Ja siis veel natuke. Kuni ühel hetkel ei jaksa keha enam meie eest vaikida.

Süsteem talletab 24/7, aga mälu sorteerib ja arhiveerib...

Bioenergeetilisest vaatenurgast on keha palju enamat kui lihased, luud ja organid. Sageli tajun tööd tehes teda kui elavat arhiivi, kuhu on talletunud ka kõik need kogemused, mida me pole suutnud lõpuni läbi tunda, mõista, lugeda lõpetatuks ja seejärel vabaks lasta-

Iga välja ütlemata sõna, alla neelatud viha, lõpetamata lein või maha surutud hirm jätab süsteemi oma jälje. See ei tähenda, et emotsioon muutub automaatselt haiguseks. Kuid energia, millel ei ole olnud võimalust liikuda, peab leidma koha, kus oodata.

Oma isikliku teraapiakogemuse ja samuti töökogemuse jooksul olen näinud sadu kordi, kuidas füüsilise sümptomi taga peitub hoopis palju pikem lugu. Kuidas kroonilise ärevuse all elab vastutus, mida on kantud aastakümneid. Kuidas püsiva väsimuse taga peitub lakkamatu vajadus olla tugev. Kuidas südame probleemide taga on kurbus, mille jaoks ei olnud kunagi turvalist ruumi, või rõõm, mis on pidanud olema peidus ja pimeduses, sest seda kummutab uskumus ja teadmine, et see võib teisi haavata ja tekitada kadedust...

Võib-olla ei seisnegi suurim küsimus selles, miks sümptomid tekkisid, vaid selles, millal me lõpetasime kuulamast seda osa endast, kes neid sümptomeid juba ammu märkas?

Lõpetuseks võiks hetkeks peatuda ja küsida endalt:

"Kui minu keha saaks täna rääkida, siis mida on ta püüdnud mulle juba pikka aega öelda, aga ma pole olnud valmis kuulma?"

Järgmises tõdemuses arutleme juba samme kaassõltuvusest tervenemise suunas ja küsime: "Kuidas jookseb piir hoolimise, toetamise ja päästmise vahel ning miks on seda piiri sageli nii raske märgata ja hoida?"

"Elu on potentsiaal ja Sina oled selle väljendus"

Kristel Kesalo,

Bioenergeetik ja Holistilise integratsiooni terapeut

SunsetRise OÜ