Kui esimese tõdemusena puudutasime kaassõltuvust kui närvisüsteemi õpitud ellujäämismustrit, siis järgmine oluline küsimus on: kuidas kujuneb välja viis tajuda teiste emotsioone kiiremini kui enda omi?

Üldjuhul algab see väga varakult. 

Laps kasvab keskkonnas, kus õhkkond muutub kiiresti ja etteaimamatult. Mõnikord on palju vaikust. Mõnikord pinget. Esineb sõltuvust, emotsionaalset eemaldumist või konflikte, mida küll otseselt ei tunnistata ega nimetata, kuid mida närvisüsteem õpib sellegipoolest tunnetama ja end vastavalt reguleerima, et tunda end turvaliselt ja väärikalt.

Psühholoog John Bowlby kirjeldas oma kiindumusteoorias, kui sügavalt mõjutab lapse arengut see, kas tema jaoks olulised inimesed on emotsionaalselt kättesaadavad ja turvalised. Kui turvatunne muutub ebastabiilseks, hakkab lapse närvisüsteem otsima viise, kuidas keskkonda paremini lugeda ja võimalikke ohte ennetada. Seda võib algselt vaadelda keha intelligentse kohanemisena keskkonnaga, kus turvatunne sõltus suuresti teiste inimeste emotsioonidest.

Meie võime lugeda ümbritsevat keskkonda on evolutsiooniliselt sügavalt juurdunud — juba ürgajal sõltus ellujäämine oskusest märgata ohte, pingeid ja keskkonna muutusi enda ümber, mistõttu tuli olla valvas. Täna aga teame, et juba imikuna aktiveeruvad peegelneuronid, mis aitavad vastu võtta ja peegeldada ümbritsevat emotsionaalset infot. Laps õpib väga varakult tunnetama, kas keskkond on turvaline, pingeline, eemalolev või emotsionaalselt kättesaadav. Kuid samuti õpib ta kiiresti end säästma, kui tunneb, et tema vajadusi ei täideta leides endale sobiva ellujäämismehhanismi vastavalt olukorrale. 

Teraapias kohtab sageli lugusid, kus laps on jäetud pikaks ajaks üksinda nutma uskumusega, et nii õpib ta “iseseisvaks” või “kuulekaks”. Nõukogudeaegsed kasvatamismudelid rõhutasid sageli, et lapse vajadustele liiga kiire reageerimine võib lapse “ära hellitada”.

Tänapäevane arengupsühholoogia ja neuroteadus näitavad selgelt — ja seda kohtab sageli ka teraapiatöös — et imiku jaoks ei ole nutmine manipulatsioon, vaid füsioloogiline vajadus ja närvisüsteemi viis otsida kontakti, soojust ning turvalisust.

Kui juba imik kogeb korduvalt, et tema vajadustele ei vastata, ei pruugi ta õppida ka hiljem päriselt rahunema. Ta võib õppida hoopis alla suruma oma vajadusi, emotsioone ja kehalisi impulsse. Kasvades võib väliselt selline laps tunduda “tubli”, iseseisev ja vähenõudlik. Sisemiselt on aga kujunenud närvisüsteem, mis õpib: “Ma pean ise hakkama saama.”;“Minu vajadused on liiga palju.”;“Turvalisus sõltub sellest, kui hästi ma kohanen.” jne.

Ja just nii varakult hakkavad kujunema ka kaassõltuvuse mustrid — pidev teiste tunnetamine, enda vajaduste eest võitlemine ja nende tahaplaanile jätmine ning sügav hirm kaotada ühendus või armastus.

Oluline on mõista, et paljud neist mustritest kujunevad välja väga varases arengufaasis — ajal, mil lapsel ei ole veel keelt ega teadlikku võimet oma kogemusi sõnadesse panna. Seetõttu ei salvestu need kogemused mälus ainult mõtete või lugudena, vaid sageli kehaliste tunnetuste, emotsionaalsete reaktsioonide ja automaatsete kaitsemustritena.

Täiskasvanuna võivad need varajased kogemused väljenduda kehas ärevuse, sisemise pinge, eemaldumise vajaduse või seletamatu häbitundena, ilma et inimene oskaks teadlikult mõista, kust need reaktsioonid pärinevad või miks need üldse aktiveeruvad. 

Just seetõttu võib teraapia muutuda oluliseks sillaks keha ja teadliku mõistmise vahel. Turvalises kontaktis terapeudiga hakkab inimene tasapisi looma seoseid oma kehatunnetuste, emotsioonide ja varajaste kogemuste vahel — mõnikord isegi väga varajaste regulatsioonimustritega, mis võivad olla seotud juba prenataalse või imikuea kogemusega.

Sellistel puhkudel ei toimu tervenemine ainult rääkimise kaudu, vaid koos kogemisega. Hetkedel, kus keha saab esimest korda kogeda turvalisust, kontakti ja emotsionaalset kohalolu viisil, mida ta varem ei ole tundnud, hakkavad tasapisi kujunema uued närvisüsteemi regulatsioonimustrid.

Kui inimene kogeb, et ta võib olla nähtud, tunnetatud ja kontaktis ilma hülgamise, häbi või üleujutuseta, aktiveerub järk-järgult ka parasümpaatiline närvisüsteem — keha loomulik rahunemise ja taastumise süsteem. Ja just sellest kogemuslikust turvatundest hakkab tasapisi tekkima uus sisemine alus, millelt on võimalik õppida viise, kuidas olla kontaktis iseendaga, väljendada oma vajadusi, hoida piire ning luua suhteid, mis põhinevad usaldusel ja aususel, sest tahame või ei taha aga elu oma olukordades on täis ootamatuseid ja nendega hakkama saamine sõltubki paljuski, kuidas reageerib sellele meie närvisüsteem...

Ja võib-olla peitubki eelnevalt vaadeldud tõdemuses üks kaassõltuvuse kõige keerulisemaid kihte — inimene ei kanna ainult omaenda emotsioone, vaid sageli ka teiste reguleerimata emotsioone, pingeid ja kaitsemustreid. 

Nii kujunebki välja nn. „ülitundlik suitsuandur“ — närvisüsteem, mis õppis ellu jäämiseks pidevalt ümbritsevat skaneerima. 

See, mis kunagi aitas lapsel kohaneda ja turvalisust säilitada, võib täiskasvanuna muutuda nähtamatuks emotsionaalseks vanglaks, kus inimene elab rohkem teiste reaktsioonide kui iseenda sisemaailma järgi.

Mis aga juhtub siis, kui sellesse dünaamikasse lisandub ka sõltuvus? 

 Just siin muutub kaassõltuvus süsteemiks- „Sõltuvuse ja kaassõltuvuse nähtamatuks tantsuks“...

Sellest juba kolmandas tõdemuses, järgmisel nädalal

"Elu on potentsiaal ja Sina oled selle väljendus"

Kristel Kesalo,

Bioenergeetik ja Holistilise integratsiooni terapeut

SunsetRise OÜ