Kui eelmises tõdemuses vaatlesime, kuidas närvisüsteem õpib juba väga varakult teiste emotsioone tunnetama ja nende järgi kohanema, siis järgmine oluline küsimus on:
mis juhtub siis, kui sellesse süsteemi lisandub sõltuvus?

Ühiskonnas nähakse sõltuvust sageli kui häbiväärset enesehävitust. Midagi, mida tuleb varjata, kontrollida või häbeneda, kuid psühhiaater Edward Khantziani eneseregulatsiooni hüpotees pakub meile palju soojemat vaatenurka. Tema sõnul on sõltuvus katse reguleerida tundeid, mis tunduvad sisemiselt liiga valusad, tühjad või talumatud.
Eneseregulatsioon on nagu keha sisemine termostaat. Kui meil hakkab külm, peaks süsteem automaatselt soojust juurde looma. Aga kui see süsteem on trauma, hirmu või pikaajalise stressi tõttu rivist väljas, hakkab inimene otsima “soojust” väljastpoolt.
Mõni leiab selle alkoholist. Mõni tööst. Mõni pidevast tegutsemisest, suhtedraamast, võltsist spirituaalsusest või lõputust enesearengust.

See ei ole enamasti soov ennast hävitada, vaid tagajärg, mil aastaid on kantud liiga rasket seljakotti ega osata seda enam maha panna. Mingil hetkel muutub leevendus olulisemaks kui küsimus, kas see viis on tervislik?

Ja siin peitub üks tänapäeva ühiskonna suurimaid paradokse: mõnda sõltuvust häbenetakse, kuid mõnda sõltuvust premeeritakse.

Inimene, kes joob õhtuti tuimestamiseks saab sildi “probleemne”.
Inimene, kes põletab end töö, saavutuste ja pideva produktiivsusega läbi, saab sageli hoopis tunnustuse- Ühiskond premeerib neid "tugevaid" inimesi, mis muudab kaassõltuvuse vormi üheks raskemini murtavaks – me saame oma sõltuvuse eest kiita!

Olen ise pikki aastaid tundnud, kuidas minus tekkis sisemine viha hetkel, kui mulle järjekordselt öeldi:

“Sa oled ju nii tubli!!!” Või: “Mis sul viga saab olla — sul on ju kõik olemas!!!”

Sageli ihaldatakse just seda osa, mis on juba tagajärg: saavutusi, tugevust, vastupidavust ja toimetulekut. Kuid nähtamatuks jääb hind, mida selle kõige eest on makstud.
Juba noorukina ei kõlanud väljend “Sa oled nii tubli” minu jaoks alati tunnustusena. Väliselt proovisin sõpradele seletada, et tegelikkus ei ole alati see, mida inimesed kõrvalt näevad. Nad näevad tulemust, kuid mitte teekonda selle taga. See “tublidus” ei sündinud ainult sisemisest rõõmust või loomulikust töökusest. Selle taga oli sageli varajane harjumine vastutusega ja tunne, et oma panusega tuleb toetada pere ühtsust ning aidata süsteemil koos püsida.
Kaassõltuvuse üks sügavamaid juuri tekib sageli just seal, kus armastus ja kuuluvustunne hakkavad alateadlikult seostuma eneses tõdemustega, et:
“Ma olen väärtuslik siis, kui ma panustan.”
“Mind armastatakse siis, kui ma ei tekita probleeme.”
“Ma pean olema tugev, et süsteem püsiks koos.”
Ja võib-olla ongi üks kaassõltuvuse kõige salakavalamaid vorme see, kui õpime oma valu nii hästi funktsioneerimise taha peitma, et isegi ei saa enam aru, kui väsinud keha ja meel tegelikult on.

Kuidas närvisüsteem "õpib" sõltuvust?
Füsioloogiliselt on sõltuvus protsess, kus närvisüsteem harjub rahunema välise stimulatsiooni kaudu. Seda võib võrrelda rajaga metsas: mida sagedamini ühte rada kasutada, seda sügavamaks ja kergemini leitavaks see muutub. Aja jooksul aga kaotab keha tasapisi oma loomuliku võime iseseisvalt rahuneda, sest närvisüsteem on õppinud otsima kiiret leevendust väljastpoolt. Samal ajal nõrgeneb ühendus parasümpaatilise närvisüsteemiga — keha loomuliku rahunemise ja taastumise süsteemiga, mis aitab tasakaalustada organismi ning toetab heaolu ja rahutunnet loovate hormoonide tootmist. See muster ei piirdu ainult ainetega, vaid võib avalduda kõiges, mis pakub hetkelist põgenemist või täidetud tunnetust:

Niipea kui ülal skeemil näidetena välja toodud muster kinnistub, ei ole see enam psühholoogiline valik vaid bioloogiline vajadus. Meie närvisüsteem õpib uskuma, et ilma selle välise stiimulita ei ole ellujäämine võimalik, ning see kandub märkamatult üle ka meie kõige lähedasematesse suhetesse.

Miks närvisüsteem eelistab "tuttavat põrgut"?
Murray Bowen peresüsteemide teooria järgi püüavad inimesed ja suhtesüsteemid säilitada tuttavat olukorda isegi siis, kui see teeb haiget. Seda enam, kui kaks erinevat destruktiivset süsteemi on sama katuse all ja mõlemad püüavad oma süsteemi säilitada. Närvisüsteem harjub teatud seisundiga — pideva pinge, ärevuse ja stressihormoonidega nagu kortisool ja adrenaliin. Sageli muutubki paarisuhe keeruliseks seetõttu, et kohtuvad kaks erinevat ellujäämissüsteemi. Mõlemad inimesed reageerivad alateadlikult oma varasemate haavade, hirmude ja harjumuspäraste kaitsemustrite pealt.

Suhtes ei võitle siis enam ainult kaks täiskasvanut, vaid sageli ka kaks sisemist haavatud last, kes püüavad säilitada turvatunnet neile tuttaval viisil — läbi kontrolli, eemaldumise, päästmise, vaikimise või reageerimise. Kuna need mustrid on kujunenud välja aastate jooksul ja muutunud närvisüsteemis automaatseks, ei ole neid võimalik kiiresti või ainult loogika abil muuta. Just seepärast võibki olla nii keeruline jõuda inimsuhetes kohta, kus reageerimise asemel tekib päriselt kohalolu, koostöö ja teadlik täiskasvanulik kontakt.

Tervenemine algab kogemusest ja kontaktist oma kehaga, mitte ainult loogilisest teadmisest...

Üks sõltuvuse sügavamaid paradokse võib peituda selles, et inimene ei saanud lapsena kogeda turvalist sõltuvust — tunnet, et ta võib olla hoitud, kaitstud ja muretult toetuda täiskasvanule.
Olles aga aastaid elanud nö. virr-varris, võib rahulik ja turvaline suhe tunduda hoopis “igav” või isegi alateadlikult "ohtlik". Eriti juhtudel, kui üks inimene hakkab sõltuvuslikust käitumisest väljuma, siis kaassõltuvuslik dünaamika kaotab selpuhul oma senise rolli ja nn. tasakaalu.

Teraapias tähendab see sageli tööd sügavate sisemiste mustrite ja identiteediosadega, mis on õppinud ellu jääma läbi kontrolli, päästmise või pideva valveloleku.
Tervenemine ei tähenda sellisel juhul lihtsalt halva harjumuse lõpetamist, vaid tasapisi küpsemaks kasvamist läbi uute taipamiste ja kogemuste. See on õppimine, kuidas leida eneses kese, et vana “harjumuslik väli” ei võtaks enam automaatselt kogu juhtimist üle.

Tasapisi hakkab inimene õpetama oma kehale ja närvisüsteemile, et vaikus ei tähenda ohtu, vaid võimalust olla turvaliselt kontaktis iseendaga. Alles siis hakkab avanema sügavam arusaam sellest, mida inimene tegelikult vajab kõigi nende tahtmiste, tungide ja pidevate otsingute all, mis on sageli vaid pinnavirvendus, mitte tegelik sisemine vajadus.

Kui tervenemises ei toetata kogu sisemise süsteemi ümberkujunemist, vahetub sageli lihtsalt sõltuvuse vorm. Ainesõltuvusest võib saada tegevussõltuvus, töösõltuvus, suhtesõltuvus või lõputu vajadus olla pidevalt hõivatud või näiteks koolitatud. Väliselt muutub käitumine, kuid sisemine mehhanism jääb samaks — tunnete vältimine ja ajutise leevenduse otsimine.
Kuid keha ei unusta ega vaiki lõputult.
See, mida aastaid emotsionaalselt alla surutakse, hakkab tasapisi väljenduma ka füüsilisel tasandil — läbi väsimuse, pinge, ärevuse, hormonaalse tasakaalutuse või lihtsalt tundena, et eluenergia hakkab kaduma.

Järgmises tõdemuses vaatleme lähemalt, kuidas krooniline sisemine ülekoormus ja emotsionaalne “kustumine” hakkavad mõjutama inimese füüsilist keha ning miks keha hakkab sageli rääkima siis, kui hing on liiga kaua pidanud vaikima.

"Elu on potentsiaal ja Sina oled selle väljendus"

Kristel Kesalo,

Bioenergeetik ja Holistilise integratsiooni terapeut

SunsetRise OÜ