Vaimse tervise valdkond on lõhenenud!

Ühel kohtumisel öeldi mulle, et mina lava sellistega küll ei jaga. Sellest ajast olen ma seda lõhet uurinud ja mulle näib, et me kaitseme vale asja

See ei ole ühe inimese lugu ega ühe halva lause lahtiharutamine. See on muster, mida ma olen Evolunat ehitades näinud aasta jooksul liiga mitmest suunast: kohtumistelt, e-kirjadest ja aruteludest, kus keegi ei ole tulnud tülitsema, vaid on lihtsalt öelnud välja selle, mida ta arvab. Ma ei kirjuta seda selleks, et kellelegi sõrmega näidata. Kirjutan sellepärast, et olen näinud lähedalt, kuidas meie valdkonna sisemine lõhe langeb lõpuks selle inimese õlule, kes lihtsalt otsib abi ega tea, kust alustada.

---

Kaks koolkonda ja üks inimene nende vahel

Kõige selgemini võttis selle kokku üks lause, mis öeldi mulle kohtumisel rahulikult ja viisakalt, ilma vihata.

„Ma ei saa jagada lava inimesega, kes ei ole läbinud teaduspõhist väljaõpet."

Inimene, kes seda ütles, on hea spetsialist. Ta on aastaid õppinud, ta hoolib oma tööst ja ta tahab inimesi päriselt aidata. Ma ei vaidlusta seda hetkekski ega kirjuta siia tema nime, sest asi ei ole temas.

Asi on selles, et ma olen kuulnud sama mõtet mitmes sõnastuses mõlemalt poolt. Ühel pool seisavad teaduspõhise ettevalmistusega psühholoogid, psühhoterapeudid, psühhiaatrid ja teised tervishoiuspetsialistid. Teisel pool mentorid, coach'id, kogemusnõustajad, kehateraapiaga tegelejad, hingamise ja liikumise juhendajad ning vaimsete praktikate esindajad. Nende kahe poole vahel ei ole enam alati professionaalset arutelu, seal on piir.

Ühed vaatavad teisi kui inimesi, kes ei saa aru teadusest, vastutusest ega vaimse tervise probleemide tegelikust keerukusest. Teised näevad esimestes kinniseid ja üleolevaid spetsialiste, kes on institutsiooni sisse ära kadunud ja kaotanud kontakti sellega, kuidas inimene end päriselt tunneb. Ja mõlemad pooled näevad vahel midagi õigesti.

Aga lõhe ise ei aita kedagi. Kõige vähem aitab see inimest, kes seisab nende kahe laagri vahel ega tea, kust alustada. Tema ei vali laagrit. Tema valib esimese sammu.

---

Kõigepealt see, mida ma ei vaidlusta

Ma pean alustama vastaspoolelt, sest muidu muutub kogu ülejäänud jutt odavaks.

Šarlatanid on olemas ja see ei ole müüt. On inimesi, kes kasutavad ära haavatavas seisus abiotsijat, kes lubavad ravida haigusi, eemaldada traumasid või lahendada kellegi elu viisil, mida nad ei saa tõendada ega garanteerida. Halvimal juhul kaotab inimene korraga aja, raha, usalduse ja võimaluse jõuda õigel hetkel päris abini. See on tõsine kahju ja seda ei tohi pisendada.

Pädevuse piirid on samuti põhjendatud. Diagnoosimine on meditsiiniline vastutus, ravimite määramine on meditsiin, raske psüühikahäire ja suitsiidioht ja akuutne kriis vajavad kvalifitseeritud sekkumist. Nendes kohtades ei ole piiride hägustamine avatus, seal on see hooletus.

Ja avaliku raha juures on täiesti õigustatud küsida, milliste teenuste eest riik maksab, millisele väljaõppele ja tõendusele teenus toetub ning millise vastutuse teenuseosutaja endale võtab. Kui teaduspõhine spetsialist ütleb mulle, et kvaliteet loeb, siis ma ei vaidle talle vastu. Ta on oma mures õigel jälil.

Küsimus, mille juurde ma tahan jõuda, on hoopis teine. Kas kvaliteedipiiri hoidmine ja ühisest ruumist väljaastumine on üks ja sama otsus? Minu kogemuses ei ole. Need on kaks väga erinevat asja ja teine neist hakkab tasapisi esimese eesmärgi vastu töötama.

---

Kui standardist saab identiteet

Nüüd tuleb see osa, mida on ebamugav kirjutada, aga mille väljaütlemata jätmine muudaks terve artikli mõttetuks. Probleemi ei muuda keegi ära nii, et ta sellest ei räägi.

Haridus, teaduslik meetod, supervisioon ja kutse-eetika on tohutult olulised. Aga kõrgharidus ei muuda inimest automaatselt avatuks ega vabasta teda inimlikest nõrkustest. Diplom ei kaitse ego eest. Teaduskraad ei kõrvalda staatuseärevust ja pikk professionaalne teekond ei tee kedagi immuunseks konkurentsile, hirmule ega soovile kaitsta oma positsiooni.

Ma olen istunud kohtumistel, kus vestlus algas inimese heaolust ja jõudis kümne minutiga rahastuseni, nähtavuseni ja küsimuseni, kellel on õigus end üldse spetsialistiks nimetada. Ma olen saanud kirju, kus mure ei olnud abiotsija pärast, vaid selle pärast, kes tema kõrval nimekirjas seisab. Ja ma olen kuulnud haritud inimeste suust lauseid teiste inimeste kohta, mida nad ei ütleks kunagi neile näkku.

Siin toimub üks väga peen nihe, mida on raske märgata just sellepärast, et ta kõlab peaaegu ühtmoodi. Alguses öeldakse, et me hoiame standardit. Mõne aja pärast tähendab sama lause juba seda, et meie oleme need õiged. Esimene kaitseb inimest. Teine kaitseb positsiooni.

Ja mulle näib vahel, et kuskil selle nihke sees ununeb ära see, miks need kraadid üldse tehti. Enamik inimesi ei õppinud psühholoogiks, arstiks, terapeudiks ega mentoriks selleks, et kaitsta oma turuosa. Nad tegid seda, sest neile läks inimene korda. Seda algset põhjust tasub aeg-ajalt endale meelde tuletada, sest ta kaob ära vaikselt, mitte ühe otsusega.

---

Algoritm ei jäta tühja kohta tühjaks

Inimene, kes tunneb, et midagi on paigast ära, ei ava esimesena erialaliidu registrit. Ta avab telefoni. Ta kirjutab otsingusse mõne poolikult sõnastatud lause, ta klõpsab esimestel tulemustel, vaatab paar videot ja loeb kellegi postitust, ning sellest hetkest hakkab tema inforuum kitsenema. Iga klikk õpetab süsteemi, mida talle järgmiseks näidata, ja iga vaadatud video suurendab tõenäosust, et talle pakutakse veel sedasama. Paari nädalaga ei näe ta enam valdkonda, ta näeb ühte koridori.

Ja siin on koht, mida meie valdkonnas minu hinnangul kõige vähem läbi mõeldakse.

Kui teaduspõhise ettevalmistusega spetsialist otsustab põhimõtte pärast mitte olla ruumis, kus on ka teistsuguse taustaga inimesed, siis ta ei kao ühelt platvormilt. Ta kaob abiotsija ekraanilt. Koridor ei jää tema lahkumisest tühjemaks, ta jääb ühepoolsemaks.

Väljaastumine tundub põhimõttekindla seisukohana. Tegelikult on see mikrofoni käest andmine, sest algoritmide maailmas ei jää tühimik tühjaks ja selle täidab keegi, kelle lubadused on enesekindlamad, sõnum lihtsam ja piirid palju hägusamad.

Süsteemselt on tagajärg veel suurem. Kui iga rühm hoiab ainult oma ruumi, ei teki ühist valdkonda üldse, vaid tekivad paralleelsed maailmad, kummalgi oma sõnavara ja oma konverentsid ja oma publik. Abiotsija ei liigu nende vahel teadlikult. Ta satub ühte neist juhuslikult, sageli kell kakskümmend kolm nelikümmend, kui uni ei tule ja ärevus ei lase rahuneda, ning jääb sinna.

---

Inimene ei ela ühe eriala sees

Tänane inimene elab keskkonnas, kus paljud vanad reeglid enam ei tööta. Tehnoloogia liigub kiiremini kui harjumus, geopoliitiline ebakindlus on muutunud igapäevaseks taustaks ja majandussurve puudutab peresid ja suhteid ja tööd korraga. Keegi ei tea päris kindlalt, millised ametid ja oskused viie aasta pärast alles on. See tekitab pinget, millele ei oska sageli ühte selget nime anda, ja inimene hakkab arvama, et temaga on midagi valesti, kuigi ta ei oska öelda, mis täpselt.

Sisemine pinge ei sünni ju ainult diagnoosidest. Ta kasvab üksindusest, suhte purunemisest, tähenduse kadumisest, läbipõlemisest, füüsilisest valust või lihtsalt tundest, et inimene ei saa enam aru, kuhu ta oma eluga liigub. Ühel eluetapil vajab ta psühhiaatrit, teisel psühhoterapeuti, kolmandal füsioterapeuti või mentorit või kogemusnõustajat või inimest, kes aitab tal keha ja tähendusega uuesti ühendust saada.

Inimene ei ole ühe eriala projekt. Ta on tervik.

Just sellepärast toetub Evoluna viiele sambale: keha, meel, vaim, tervis ja kasv. Need ei konkureeri omavahel, need mõjutavad üksteist. Kehaline seisund mõjutab meelt, vaimne pinge mõjutab tervist, tähenduse puudumine mõjutab suhteid ja töövõimet. Me ei saa inimest viieks eraldi tükiks lahti võtta ja eeldada, et ühe valdkonna spetsialist näeb alati kogu pilti.

---

Lukkudel on erinev hambumus

Minu põhimõte on lihtne. Igal lukul on oma hambumus ja üldvõtit ei ole olemas.

Ma olen elus näinud, kuidas inimene istub aastaid täiesti õiges kabinetis ja midagi ei liigu, ning siis avab teda üks vestlus mentoriga või liikumine või kogemusnõustamine või mõni praktika, mida tema senine teekond lihtsalt ei sisaldanud. Ja ma olen näinud täpselt vastupidist, kus kedagi on aastaid saadetud mööda pehmeid enesearengu teekondi, kuni keegi ütleb lõpuks selgelt välja, et see, mis sinuga toimub, vajab arsti. Ja see lause muudab kõik.

Kumbki näide ei tõesta, et üks lähenemine on parem. Koos tõestavad nad ühte asja: inimese vajadus on eri eluetappidel erinev ja sobivust ei saa ette ära otsustada see, kes teda ei tunne.

Aga siit ei tohi teha järeldust, et kõik võtmed on võrdselt turvalised. See, et keegi saab abi kehatööst või vaimsest praktikast, ei tee kõiki selle valdkonna väiteid õigeks. See, et mõni meetod ei ole tugevalt uuritud, ei tähenda automaatselt, et sellest ei saa keegi midagi. Ja see, et meetod on teaduspõhine, ei tähenda, et ta sobib igale inimesele just praegu. Küps ühiskond peaks suutma neid mõtteid korraga peas hoida, ilma et üks neist teised ära sööks.

---

Ühine ruum ei tähenda võrdusmärki

Siin tekib kõige suurem arusaamatus ja ma tahan selle selgelt lahti kirjutada.

Ühises ruumis olemine ei tähenda, et psühhiaatri, kliinilise psühholoogi, psühhoterapeudi, coach'i, mentori ja vaimse praktiku vahele pannakse võrdusmärk. Neil on erinevad haridusteed ja pädevused ja eetilised raamid ja vastutus. Ühine nähtavus ei muuda ühtegi väidet tõeseks ning profiil platvormil ei ole kellegi lubaduste kinnitus. Kohalolek ei ole kvaliteedimärk.

Pigem vastupidi. Mida mitmekesisem on ühine ruum, seda selgemini peavad erinevused olema nähtavad, ja seda rohkem tööd tuleb teha selle nimel, et inimene saaks aru, milline haridus kellegi taga seisab, mis on kontrollitud ja mis mitte, milliste küsimustega keegi töötab ja milliste küsimustega ta töötada ei tohiks.

Nii et avatus üksi ei ole lahendus. Avatus ilma struktuurita on täpselt see, mida teaduspõhine spetsialist kardab, ja tal on õigus karta, sest siis saab kõige nähtavamaks mitte kõige pädevam, vaid kõige osavam turundaja. Küsimus ei ole seega, kas ruum peaks olema avatud. Küsimus on, mis peab paigas olema, et avatud ruum oleks inimese jaoks turvaline.

Minu kogemuses on neid asju viis. Kvalifikatsioon peab olema nähtav ja seal, kus midagi ei ole kontrollitud, peab ka see olema nähtav, mitte ähmaselt sõnastatud. Väidete allikas peab olema jälgitav, sest usaldus ei tohi toetuda ilusale märgile. Lubadustel peavad olema piirid ja mida haavatavam on inimene, seda suurem on spetsialisti vastutus oma sõnade eest. Kriisitee peab olema nähtav seal, kus inimene seda vajab, mitte peidus veebilehe jaluses, sest ohus olev inimene ei sirvi katalooge. Ja ruum peab olema piisavalt lai, et inimene näeks korraga rohkem kui ühte teed.

See viimane ongi see, mille pärast ma seda kõike üldse kirjutan.

---

Ma nimetasin seda alguses egoks. Ma eksisin osaliselt

Ma pean ühe asja üles tunnistama, muidu oleks see artikkel ebaaus.

Kui ma nende hoiakutega esimest korda kokku puutusin, oli minu sisemine reaktsioon kiire ja mugav. Ego. Inimesed, kes on palju õppinud, kaitsevad oma staatust. See seletus tuli kohe ja ta ei nõudnud minult midagi.

Mida rohkem ma nende inimestega olen rääkinud, seda vähem ma seda seletust täies mahus usun.

Ego on seal olemas, ma ei võta seda tagasi. Aga tema all on enamasti hirm. Valdkond on surve all, järjekorrad on pikad, vajadus kasvab, spetsialistid on väsinud ja avalikku raha on vähem, kui ühiskond päriselt vajaks. Kui ressurss muutub napiks, hakkab inimene piiri valvama. See ei ole iseloomuviga, see on inimlik.

Probleem tekib siis, kui ajutine reaktsioon kivistub kultuuriks. Hirm on seisund, mis läheb üle. Kultuur hakkab ennast taastootma ja nappusest sündinud mõtteviis suunab järjest rohkem energiat positsioonide kaitsmisse ja järjest vähem ühiste lahenduste ehitamisse.

Ma olen seda oma nahal tunda saanud ka ärides. Iga kord, kui meeskond hakkab kaitsma ainult seda, mis tal juba on, lõpetab ta selle loomise, mis tal olla võiks. Nappus seletab reaktsiooni. Ta ei õigusta kultuuri, mis kümme aastat hiljem koostöö võimatuks teeb.

---

Just teaduspõhised spetsialistid peavad olema samas ruumis

Ja nüüd jõuan ma selle artikli kõige olulisema mõtteni.

Just need spetsialistid, kes tunnevad kõige suuremat ja kõige põhjendatumat muret väärinfo ja ohtlike praktikate pärast, peavad ühises ruumis kohal olema. Kui nad lahkuvad, ei kao väärinfo kuhugi, kaheldavad lubadused ei kao ja abiotsijad ei koli erialaliitude registritesse. Kaob ainult vastukaal.

Kui inimene satub ainult vaimsesse inforuumi, võib talle jääda mulje, et professionaalset abi ei ole vaja või et meditsiin on kuidagi tema vastu. Kui ta satub ainult diagnostilisse inforuumi, võib talle tunduda, et tema tähenduse ja sisemise kogemuse jaoks ei ole seal ruumi. Mõlemad koridorid muutuvad liiga kitsaks ja mõlemal juhul jääb midagi olulist nägemata.

Ühine ruum annab inimesele võimaluse liikuda. Hea mentor võib saata inimese terapeudi juurde. Vastutustundlik coach märkab, et see, mis tema ees istub, ei ole eesmärgistamise küsimus, vaid vajab kliinilist hindamist. Psühhoterapeut võib soovitada liikumist või kogukonda või kehatööd, kui teraapia kõrval on vaja elurütm tagasi saada. See ongi valdkond. Mitte üks amet, mis püüab teha kõike, vaid pädevuste võrgustik, mille sees inimene liigub vastavalt sellele, mida ta parajasti vajab.

---

Evoluna ei ole lava, see on kaart

Mulle on öeldud, et lava ei saa jagada. Aga Evoluna ei ole lava.

See on kaart. Kaardil võivad korraga olla haiglad, kriisiabi, teraapiakeskused, psühholoogid, mentorid, coach'id, kogukonnad ja erinevad heaolupraktikad, ja nende olemasolu samal kaardil ei tee neid samaks asjaks ega anna neile sama ülesannet. Kaardi väärtus on selles, et inimene näeb, kus ta on, millised teed on olemas, kuhu need viivad ja millal tuleb ühelt teele teisele pöörata.

Platvorm ei peaks otsustama inimese eest, milline maailmavaade tal olema peab. Küll aga peab ta aitama inimesel teha teadlikuma ja turvalisema valiku, ning see tähendab, et platvorm ei tohi olla naiivne. Kõiki väiteid ei saa kohelda võrdselt usaldusväärsetena ja eksitaval terviseinfol peavad olema tagajärjed. Aga ta ei tohi olla ka väravavaht, kes lubab inimesel näha ainult ühte heakskiidetud teed. Inimesele tuleb anda võimalus erinevusi mõista, mitte valikuid tema eest ära peita.

---

Mida selles teemas mitte teha

- Ära ütle „nemad" seal, kus sa mõtled ühte inimest. Üks halb kogemus ei tee tervest suunast šarlatane ja üks üleolev lause ei tee tervest erialast egoisti.

- Ära aja kvaliteedinõuet ja välistamist segamini. Standardi hoidmine on töö. Ühisest ruumist lahkumine on loobumine võimalusest seda standardit laiemalt nähtavaks teha.

- Ära vaiki, kui keegi lubab ravi või ületab oma pädevuse piire. Kollegiaalsus ei tähenda, et ohtlikku lubadust ei nimetata valeks.

- Ära eelda, et abiotsija oskab erialadel vahet teha. Ta ei tunne sinu kutseorganisatsiooni struktuuri. Ta teab, et tal on halb olla ja et ta vajab järgmist sammu.

- Ära ehita oma nähtavust teise pisendamisele. See töötab lühikeses vaates ja sööb pikas vaates ära usalduse terve valdkonna vastu.

- Ära arva, et sinu eemalejäämine on neutraalne. Algoritmide maailmas ei ole tühja kohta ja sinu koha täidab keegi teine.

- Ära oota, et ühise laua ehitab keegi teine. Selles valdkonnas ei ole kedagi, kelle töökohustus see oleks.

---

Põhiline tuum

Meie valdkonna sisemine lõhe ei kaitse inimest. Ta jätab abiotsija ühte kitsasse koridori ja võtab talt just selle, mida ta kõige rohkem vajaks, nimelt tervikliku pildi oma võimalustest. Kvaliteet ja avatus ei ole vastandid. Vastandid on avatus ja hoolimatus, ning nende vahele jääb struktuur, vastutus ja läbipaistvus, mida keegi peab ehitama.

---

Viis küsimust, mida endalt küsida

1. Millal ma viimati soovitasin kellelegi spetsialisti, kelle lähenemine erineb minu omast?

2. Kui ma keeldun kellegagi samas ruumis olemast, kas ma kaitsen sellega inimest või oma positsiooni? Vasta ausalt, mitte kiiresti.

3. Kui abiotsija otsib täna abi ainult telefonist, mida ta leiab? Kas mina olen seal nähtav?

4. Millise lause olen ma öelnud teise eriala kohta, mida ma ei ütleks selle inimese esindajale näkku?

5. Millised tingimused peaksid olema täidetud, et ma oleksin valmis ühises ruumis osalema? See nimekiri on kasulikum kui üldine „ei".

---

Psühholoogid, arstid, terapeudid, mentorid ja nõustajad ei pea kõiges ühel arvamusel olema ega sama maailmapilti jagama. Aga meil võiks olla ühine kõrgem eesmärk, ja see eesmärk ei ole meie ise. See on inimene, kes püüab oma eluga paremini toime tulla ja kes ei tule meie juurde selleks, et osaleda meie omavahelises võimuvõitluses.

Ma ei ehitanud Evolunat selleks, et otsustada, kellel on õigus. Ma ehitasin selle sellepärast, et inimene, kes tunneb, et midagi vajab tähelepanu, näeks korraga rohkem kui ühte koridori.

Lava on piisavalt suur ja kaart on piisavalt lai. Küsimus on ainult selles, kes on nõus sellele astuma.

---

Pert Lomp on Evoluna asutaja, EMCC Global EQA standardile vastava Fontese juhtimismentorluse programmi vilistlane ja juhtimismentor.