Üksindus, mis ei ole sõprade puudumine

On olemas üksindus, mis ei tähenda seda, et sul ei ole sõpru. Sul võib olla perekond, kolleegid, tuttavate võrgustik ja kalender täis kohtumisi. Sa ei istu õhtuti üksi kodus. Aga on midagi, millest sa ei räägi mitte kellelegi. Ja just see vaikimine võibki olla üksindus, mis päriselt valutab.

Mind on kaua häirinud, et eesti keeles ei ole selle nähtuse jaoks väga täpset igapäevast sõna. Inglise keeles kasutatakse vahel väljendeid nagu "existential loneliness" või "emotional loneliness", aga eesti keeles ütleme enamasti lihtsalt “üksindus”. Ja kui inimene ütleb, et ta tunneb end üksinda, tuleb vastuseks sageli midagi väga praktilist: käi rohkem väljas, suhtle inimestega, mine trenni või leia omale hobi.

Need soovitused võivad mõnes olukorras isegi aidata. Aga mitte siis, kui probleem ei ole inimeste puudumises.

Mõnikord ei ole küsimus selles, et inimesi on liiga vähe. Küsimus on selles, et päris sisemaailma ei jõua neist peaaegu keegi. Inimesed on tihti pinnapealsed aga inimene vajab teatud tasemel sügavust.

Sa elad keskel, aga räägid äärel...

Vaata korraks oma viimase kuue nädala peale. Mitu vestlust sul oli, kus sa rääkisid päriselt sellest, mida sa mõtled, kardad, kahtled või endas kannad? Mitte üldist juttu tööst, ilmast, lastest, kodust või uudistest. Vaid sellest, mis su peas tegelikult toimub siis, kui õhtul vaikseks jääb.

Paljude inimeste jaoks on vastus null. Mõnel võib-olla üks. Ja tihti juhtub ka see üks vestlus erandlikus olukorras kuskil reisil, hilisel õhtul, pärast paari klaasi veini või hetkel, kus tavapärased kaitsekihid on korraks õhemad.

Igapäevaelus on inimene justkui keset kõike. Pereelu, töökohtumised, kolleegid, sõbrad, sõnumid, grupivestlused, kohvikud, sünnipäevad. Väljast vaadates ei ole ta üksi.

Aga sügavam osa temast elab kuskil eraldi.

Ta on kohal, aga mitte täielikult nähtav. Ta räägib, aga ainult teatud piirini. Ta osaleb, aga jätab kõige olulisema sageli enda sisse.

See ongi üks üksinduse vorme, mida on raske märgata. Sa ei ole sotsiaalselt isoleeritud, aga emotsionaalselt oled jäänud üksi oma kõige ausamate küsimustega.

Miks isegi head sõbrad ei pruugi seda lõpuni lahendada

Selle koha peal ütleb mõni inimene: “Aga mul on hea sõber, kellega ma saan kõigest rääkida.”

See võib täiesti tõsi olla. Head sõbrad on tohutu väärtus. Mõne inimesega saabki rääkida palju ausamalt kui kellegi teisega. Aga isegi väga heas sõpruses on oma loogika.

Sõprus on vastastikune. Sina jagad, tema jagab. Sina toetad, tema toetab. See ongi sõpruse ilu.

Aga vahel vajab inimene vestlust, mille eesmärk ei ole tasakaal, vaid süvenemine. Ruum, kus fookus ei lähe vahepeal teise inimese elule, tema kogemusele ega ühisele mälestusele, vaid jääb rahulikult sinu juurde.

Lisaks tunnevad sõbrad meid läbi ajaloo. Nad mäletavad, kes me oleme olnud, mida oleme rääkinud, milliseid valikuid teinud, milliseid rolle kandnud. See on ühest küljest väärtuslik, sest nad tunnevad meid. Teisest küljest võib see mõnikord teha päriselt uue sõnastuse raskemaks.

Sõber võib kuulda sind läbi sinu vana loo.

Mõnikord on vaja inimest, kes ei ole sinu loos juba sees. Kedagi, kes ei tunne sind sinu varasemate rollide, töökoha, pere, konfliktide või ühiste naljade kaudu. Kedagi, kes saab kuulata seda, mis on praegu, mitte ainult seda, kes sa oled tema mälus olnud.

See on kõige raskem siis, kui paberil on kõik korras

See üksindus ei ole ainult nende inimeste kogemus, kes on seltskondadest väljas või kellel pole lähedasi suhteid. Sageli kohtab seda just nende inimeste juures, kelle elu paistab väljast täiesti toimiv.

Edukas spetsialist. Pereinimene. Juht. Ettevõtja. Inimene, kelle poole teised pöörduvad. Keegi, kellel on vastused olemas, kes saab hakkama, kes ei tee suurt draamat ja kes oskab ennast kontrollida.

Aga just selline roll võib muutuda vanglaks.

Kui inimene on aastaid olnud see, kes korraldab, lahendab, toetab, hoiab ja ei murdu, siis võib tal ühel hetkel puududa koht, kuhu minna omaenda ebakindlusega. Ta ei taha oma partnerit koormata. Ta ei taha sõprade ees rollist välja kukkuda. Ta ei taha kolleegidele näidata, et ka tema sees on küsimusi, mida ta ei oska lahendada.

Nii tekib olukord, kus inimesel on palju suhteid, aga vähe kohti, kus ta saab olla täielikult aus.

Ja see võib olla väga üksildane.

Mida see üksindus tegelikult vajab

Selle üksinduse vastus ei pruugi olla lihtsalt “rohkem inimesi”. Mõnikord ei ole vaja laiemat suhtlusringi, vaid ühte teistsuguse kvaliteediga ruumi.

Ruum, kus rääkimine ei pea olema vastastikune. Kus sa ei pea kohe küsima “Aga kuidas sinul läheb?” Kus sa ei pea oma mõtet ilusamaks tegema, partnerit kaitsma, sõpra säästma või ennast tugevamana näitama.

See on üks põhjus, miks terapeut, hea coach või mentor võib mõnes olukorras töötada teistmoodi kui sõber. Mitte sellepärast, et ta oleks tingimata targem või tähtsam. Vaid sellepärast, et tema kohalolu loogika on teine.

Tema töö on kuulata. Märgata. Peegeldada. Hoida vestlust sinu juures piisavalt kaua, et sa jõuaksid öelda ka selle, mida tavaliselt ei ütle.

Ja vahel piisabki sellest, et üks inimene ei kiirusta sind ära parandama.

Kus alustada?

Kui see üksinduse kirjeldus sind puudutab, ei pea sa tegema sellest kohe suurt projekti. Esimene samm võib olla lihtsalt üks aus vestlus inimesega, kelle roll ongi kuulata ja aidata sul oma mõtteid lahti harutada.

Evoluna teekond on loodud just selliste olukordade jaoks, kus inimene tunneb, et midagi on puudu, aga ei oska seda veel täpselt nimetada. Sa saad lühidalt kirjeldada, mis sinu sees toimub, ja süsteem aitab näha, millised spetsialistid võiksid sinu olukorraga paremini sobida.

Kui tead juba suunda, saad ka vaadata sobivate spetsialistide profiile ja rahulikult võrrelda.

Üksindus, mis ei ole sõprade puudumine, ei kao alati sellega, et lisad kalendrisse rohkem kohtumisi.

Mõnikord hakkab see vaikselt lahustuma alles siis, kui on üks inimene, kelle juures sa ei pea enam rääkima ainult ääre pealt.

Pert Lomp on Evoluna asutaja, Fontese juhtimismentorluse programmi vilistlane ja EMCC sertifitseeritud mentor.

Sisuturundus: Evoluna