Üks vestlus 10 aastat varem

Olen viimase aasta jooksul rääkinud paljude inimestega, kes on jõudnud 50. ja 60. eluaastatesse. Üks mõte kordub nende juttudes hämmastavalt sageli. See ei puuduta ainult raha, tööd ega tervist. See puudutab vestlust iseendaga, mida oleks võinud alustada palju varem.

Kui küsida inimestelt, mida nad oleksid tahtnud varem teha, tulevad sageli esimesena pähe tuttavad vastused.

Investeerida varem. Reisida rohkem. Veeta rohkem aega lastega. Hoolitseda paremini tervise eest. Võtta vähem asju südamesse. Kõik need on päris vastused.

Aga üks vastus tuleb ikka ja jälle sügavamalt.

"Ma soovin, et oleksin hakanud oma elust päriselt rääkima varem ja saama peegeldust."

Mitte tähtsate inimestega, kellele on vaja muljet avaldada. Mitte ainult sõpradega, kes tunnevad sinu lugu juba liiga hästi. Vaid kellegagi, kelle ainus töö on aidata sul iseennast paremini mõista.

Sõnastus võib erineda, aga mõte on sageli sama.

"Inimene ei kahetse ainult seda, mida ta tegi või tegemata jättis. Ta kahetseb, et ta ei peatunud varem küsimusel - kelle elu ma tegelikult elan?"

Miks see vestlus tuleb pinnale alles nii hilja?

Eestlane on aastaid kuulnud, et tuleb pingutada, vastu pidada ja ise hakkama saada. Need põhimõtted ei ole iseenesest valed. Paljud meist ongi nende abil ehitanud kodu, karjääri, pere, ettevõtte, maine ja turvatunde. Aga igal tugevusel on ka varjukülg.

Kui inimene õpib liiga kaua ainult hakkama saama, võib ta hakata oma elu vaatama peamiselt väljastpoolt.

Kas töö on olemas? Kas arved on makstud? Kas pere on hoitud? Kas kohustused on täidetud? Kas teised saavad minuga arvestada? Kõik justkui toimib.

Aga ühel hetkel võib tekkida küsimus, mida ei saa enam kalendrisse, Excelisse ega järgmise eesmärgi alla ära peita. Kas ma valisin selle elu teadlikult või lihtsalt liikusin mööda rada, mis tundus õige, normaalne ja ootuspärane? Kas ma olin roolis ja valisin tee või keerasin rooli sinna suunas, kuhu tee mind kandis?

50 ja 60. eluaastates inimesed ei kahetse tavaliselt seda, et nad ehitasid karjääri, kasvatasid lapsi või kandsid vastutust. Pigem kahetsetakse seda, et ei võetud varem aega mõista, kui palju nendest valikutest olid päriselt enda omad ja kui palju olid pärit vanematelt, ühiskonnalt, hirmudelt, kohusetundelt või ootustelt.

Selle vestluse alustamine 60-aastaselt ei ole liiga hilja. Kunagi ei ole. Aga paljud jõuavad sama teadmuseni et kui oleks alustanud selle küsimusega veidi varem oleks see ilmselgelt andnud rohkem naudingut tagasi.

Milliseid vestlusi alustatakse liiga hilja?

On kolm teemat, mille juurde inimesed sageli alles hiljem jõuavad.

Esimene on suhted

Mitte ainult abielu või paarisuhe, vaid suhted laiemalt. Sõbrad. Töökaaslased. Vanemad. Lapsed. Õed-vennad. Inimesed, kellega on aastakümneid kantud vaikseid pingeid, ütlemata lauseid ja korduvaid mustreid.
Paljud suhted ei purune suure konflikti pärast. Nad väsivad ära lihtsalt vaikuse pärast.

Koos oludud aastate jooksul koguneb palju seda, mida ei öeldud, ei küsitud ega mõistetud. Või võeti iseenesest mõistetavalt ja ühel hetkel ei tatagi enam, kas suhe on päriselt lähedane või lihtsalt harjumuspärane.

Teine teema on töö ja identiteet

Mitte ainult ametikoht või palk, vaid küsimus, kes ma olen selle töö taga?

Kui inimene on aastakümneid olnud juht, spetsialist, ettevõtja, õpetaja, ametnik või "see, kelle peale saab alati loota", võib tööroll muutuda nii suureks, et inimene ise jääb selle varju.
Kui töötempo ühel hetkel aeglustub või roll muutub, võib tekkida tühi koht. See on tihti väljakutseks kui pikalt olnud juhid on sunnitud positsioonist lahkuma.

Paratamtult tehivad küsimused ja dilemmad. Kes ma olen, kui ma ei ole enam ainult minu ametinimetus? Kes ma olen, kui keegi ei vaja mind enam samal viisil? Mis jääb alles siis, kui kalender ei ütle enam iga päev, kes ma olen ja mis on minu järgmine tegevus?

See küsimus võib olla valusam, kui me tavaliselt tunnistame ja tihti viib madalseisu.

Kolmas teema on sisemine keel

See, kuidas inimene räägib iseendaga. Paljudele eestlastele on tuttav sisemine hääl, mis ei tunnusta peaaegu kunagi, aga kritiseerib väga kiiresti ja valjusti.

Ole tugevam. Ära virise. Sa oleksid pidanud paremini tegema. Teistel on raskem. Mis sul viga on? Ära tee ennast tähtsaks.

"Kui inimene on sellise sisemise kommentaatoriga elanud 40, 50 või 60 aastat, võib ta ühel hetkel märgata, et kõige karmim inimene tema elus on olnud tema enda peas."

Ja siis tuleb vaikne mõte...tõdemus. Ma oleks pidanud enda suhtes olema leebem, et oleksin sellele häälele varem vastu pidanud vaidelam.

Kas on liiga hilja, kui oled juba 50 või 60?

Ei ole. Paljud inimesed alustavadki neid vestlusi alles 50 kuni 60. eluaastates. Ja sageli on nendes vestlustes väga palju jõudu, sest inimene ei tule enam muljet avaldama. Ta ei tule rolli mängima. Ta tuleb lõpuks ausalt küsima ja enda sisse vaatama.

Mis on minu oma? Mida ma veel tahan? Millest ma olen liiga kaua mööda vaadanud? Mida ma ei taha enam edasi kanda? Kuidas ma tahan elada järgmised kümme või kakskümmend aastat?

"Asi ei ole vanuses. Asi on alustamise raskuses."

Kui oled aastakümneid harjunud mõttega "ma saan ise hakkama", võib abi otsimine tunduda võõras või isegi ebamugav.

Aga see, mida inimene sellises olukorras vajab, ei ole alati abi traditsioonilises mõttes. Sageli on vaja peeglit. Inimest, kelle ainus töö on kuulata, märgata ja aidata sul mõista, mida sa ise oma loo sees enam ei näe.

Kus seda vestlust alustada?

Sõbrale rääkimine võib olla väärtuslik, aga alati ei ole see piisav sest kanname maske ja sisemiselt on soov ikka meeldida.

Sõber tunneb sind läbi teie ühise ajaloo. Ta võib sind armastada, toetada ja hästi tunda, aga tema vastused tulevad sageli sõpruse, harjumuse ja varasemate lugude kaudu. Nad ei pruugi peegeldada kogu tõde, sest sõprus loomupäraselt ei taha teisele ebamugavust tekitada.

Mõnikord on vaja inimest, kes tuleb sinu loosse värskelt. Keegi, kes ei ole osa sinu peresüsteemist, töökeskkonnast ega vanast rollist. Keegi, kes ei pea kaitsma sinu senist minapilti. Keegi, kes aitab küsida küsimusi, mida sa ise ei ole veel julgenud küsida. Kellele sa ei pea meeldima.

Evolunas oleme ehitanud süsteemi just selle esimese sammu lihtsustamiseks.

Mõni inimene vajab terapeuti. Mõni mentorit. Mõni coachi. Teine vajab keha, tervise või vaimse praktika spetsialisti. Sageli ei teagi inimene alguses, millist tuge tal täpselt vaja on.

Sellepärast ei alusta Evoluna ainult spetsialisti tiitlist, vaid inimese olukorrast.

Sa võid vaadata sobivate spetsialistide profiile või vastata mõnele küsimusele, et näha, millised profiilid sinu kirjeldusega paremini haakuvad.

Kui sa hetkel loed seda lugu ja miski sinus reageerib, siis võib-olla on see signaal et ei ole vaja oodata veel kümme aastat kui asjaga tegelema hakata.

Võib-olla piisab esimesest ausast vestlusest inimesega, kes oskab ja tahab sind kuulata.

Kui mõtled, et ehk on aeg alustada, siis loe ka Esimesed 30 päeva — aus kirjeldus sellest, mida esimene kuu tegelikult kaasa toob.

Pert Lomp on Evoluna asutaja, Fontese juhtimismentorluse programmi vilistlane ja EMCC sertifitseeritud mentor.

Sisuturundus: Evoluna