Üks vestlus 10 aastat varem
Üks vestlus, mille paljud inimesed soovivad,et oleksid pidanud kümme aastat varem
Olen viimase aasta jooksul rääkinud paljude inimestega, kes on jõudnud 50. ja 60. eluaastatesse. Üks mõte kordub nende juttudes hämmastavalt sageli. See ei puuduta ainult raha, tööd ega tervist. See puudutab vestlust iseendaga, mida oleks võinud alustada palju varem.
Kui küsida inimestelt, mida nad oleksid tahtnud varem teha, tulevad sageli esimesena pähe tuttavad vastused.
Investeerida varem. Reisida rohkem. Veeta rohkem aega lastega. Hoolitseda paremini tervise eest. Võtta vähem asju südamesse.
Kõik need on päris vastused.
Aga üks vastus tuleb ikka ja jälle sügavamalt.
"Ma soovin, et oleksin hakanud oma elu kohta päriselt rääkima varem."
Mitte tähtsate inimestega, kellele on vaja muljet avaldada. Mitte ainult sõpradega, kes tunnevad sinu lugu juba liiga hästi. Vaid kellegagi, kelle ainus töö on aidata sul iseennast paremini mõista.
Sõnastus võib erineda, aga mõte on sageli sama.
"Inimene ei kahetse ainult seda, mida ta tegi või tegemata jättis. Ta kahetseb, et ta ei peatunud varem küsima: kelle elu ma tegelikult elan?"
Miks see vestlus algab nii hilja?
Eestlane on aastaid kuulnud, et tuleb pingutada, vastu pidada ja ise hakkama saada.
Need põhimõtted ei ole iseenesest valed. Paljud meist ongi nende abil ehitanud kodu, karjääri, pere, ettevõtte, maine ja turvatunde.
Aga igal tugevusel on ka varjukülg.
Kui inimene õpib liiga kaua ainult hakkama saama, võib ta hakata oma elu vaatama peamiselt väljastpoolt.
Kas töö on olemas? Kas arved on makstud? Kas pere on hoitud? Kas kohustused on täidetud? Kas teised saavad minuga arvestada? Kõik justkui toimib.
Aga ühel hetkel võib tekkida küsimus, mida ei saa enam kalendrisse, Excelisse ega järgmise eesmärgi alla ära peita.
Kas ma valisin selle elu teadlikult või lihtsalt liikusin mööda rada, mis tundus õige, normaalne ja ootuspärane?
50 ja 60. eluaastates inimesed ei kahetse tavaliselt seda, et nad ehitasid karjääri, kasvatasid lapsi või kandsid vastutust. Pigem kahetsetakse seda, et ei võetud varem aega mõista, kui palju nendest valikutest olid päriselt enda omad ja kui palju olid pärit vanematelt, ühiskonnalt, hirmudelt, kohusetundelt või ootustelt.
Selle vestluse alustamine 60-aastaselt ei ole liiga hilja. Kunagi ei ole.
Aga paljud ütlevad hiljem sama asja: iga aasta varem oleks andnud rohkem elu tagasi.
Milliseid vestlusi alustatakse liiga hilja?
On kolm teemat, mille juurde inimesed sageli alles hiljem jõuavad.
Esimene on suhted
Mitte ainult abielu või paarisuhe, vaid suhted laiemalt. Sõbrad. Töökaaslased. Vanemad. Lapsed. Õed-vennad. Inimesed, kellega on aastakümneid kantud vaikseid pingeid, ütlemata lauseid ja korduvaid mustreid.
Paljud suhted ei purune suure konflikti pärast. Nad väsivad vaikuse pärast.
Aastate jooksul koguneb palju seda, mida ei öeldud, ei küsitud ega mõistetud. Ja ühel hetkel ei teagi enam, kas suhe on päriselt lähedane või lihtsalt harjumus.
Teine teema on töö ja identiteet
Mitte ainult ametikoht või palk, vaid küsimus: kes ma olen selle töö taga?
Kui inimene on aastakümneid olnud juht, spetsialist, ettevõtja, õpetaja, ametnik või "see, kelle peale saab alati loota", võib tööroll muutuda nii suureks, et inimene ise jääb selle varju.
Kui töötempo ühel hetkel aeglustub või roll muutub, võib tekkida tühi koht.
Kes ma olen, kui ma ei ole enam ainult minu ametinimetus? Kes ma olen, kui keegi ei vaja mind enam samal viisil? Mis jääb alles siis, kui kalender ei ütle enam iga päev, kes ma olen?
See küsimus võib olla valusam, kui me tavaliselt tunnistame.
Kolmas teema on sisemine keel
See, kuidas inimene räägib iseendaga.
Paljudele eestlastele on tuttav sisemine hääl, mis ei tunnusta peaaegu kunagi, aga kritiseerib väga kiiresti.
Ole tugevam. Ära virise. Sa oleksid pidanud paremini tegema. Teistel on raskem. Mis sul viga on? Ära tee ennast tähtsaks.
"Kui inimene on sellise sisemise kommentaatoriga elanud 40, 50 või 60 aastat, võib ta ühel hetkel märgata, et kõige karmim inimene tema elus on olnud tema enda peas."
Ja siis tuleb vaikne mõte: ma soovin, et oleksin sellele häälele varem vastu vaielnud.
Kas on liiga hilja, kui oled juba 50 või 60?
Ei ole.
Paljud inimesed alustavadki neid vestlusi alles 50., 55. või 60. eluaastates. Ja sageli on nendes vestlustes väga palju jõudu, sest inimene ei tule enam muljet avaldama. Ta ei tule rolli mängima. Ta tuleb lõpuks ausalt küsima.
Mis on minu oma? Mida ma veel tahan? Millest ma olen liiga kaua mööda vaadanud? Mida ma ei taha enam edasi kanda? Kuidas ma tahan elada järgmised kümme või kakskümmend aastat?
"Asi ei ole vanuses. Asi on alustamise raskuses."
Asi ei ole vanuses. Asi on alustamise raskuses.
Kui oled aastakümneid harjunud mõttega "ma saan ise hakkama", võib abi otsimine tunduda võõras. Isegi ebamugav.
Aga see, mida inimene sellises olukorras vajab, ei ole alati abi traditsioonilises mõttes. Sageli on vaja peeglit. Inimest, kelle ainus töö on kuulata, märgata ja aidata sul mõista, mida sa ise oma loo sees enam ei näe.
Kus seda vestlust alustada?
Sõbrale rääkimine võib olla väärtuslik, aga alati ei ole see piisav.
Sõber tunneb sind läbi teie ühise ajaloo. Ta võib sind armastada, toetada ja hästi tunda, aga tema vastused tulevad sageli sõpruse, harjumuse ja varasemate lugude kaudu.
Mõnikord on vaja inimest, kes tuleb sinu loosse värskelt. Keegi, kes ei ole osa sinu peresüsteemist, töökeskkonnast ega vanast rollist. Keegi, kes ei pea kaitsma sinu senist minapilti. Keegi, kes aitab küsida küsimusi, mida sa ise ei ole veel julgenud küsida.
Evolunas oleme ehitanud süsteemi just selle esimese sammu lihtsustamiseks.
Mõni inimene vajab terapeuti. Mõni mentorit. Mõni coachi. Teine vajab keha, tervise või vaimse praktika spetsialisti. Sageli ei teagi inimene alguses, millist tuge tal täpselt vaja on.
Sellepärast ei alusta Evoluna ainult spetsialisti tiitlist, vaid inimese olukorrast.
Sa võid vaadata sobivate spetsialistide profiile või vastata mõnele küsimusele, et näha, millised profiilid sinu kirjeldusega paremini haakuvad.
Paljud inimesed ütlevad hiljem sama mõtet erinevate sõnadega: oleksin võinud alustada varem.
Kui sa loed seda ja miski sinus reageerib, siis võib-olla ei ole vaja oodata veel kümme aastat.
Võib-olla piisab esimesest ausast vestlusest inimesega, kes oskab seda kuulata.
Pert Lomp on Evoluna asutaja, Fontese juhtimismentorluse programmi vilistlane ja EMCC sertifitseeritud mentor.
Sisuturundus: Evoluna
Kuidas see artikkel sind puudutab?
Kommentaarid
Pert Lomp
Strateegiline mentor ja süsteemide looja
Olen strateegiline mõtleja ja süsteemide looja, kes aitab inimestel ja organisatsioonidel liikuda kaosest selguse, struktuuri ja tulemuste suunas. Minu tugevus seisneb võimes näha suurt pilti ning siduda omavahel tehnoloogia, finantsid ja juhtimine tervikuks, mis päriselt töötab. Mul on üle 25 aasta kogemust erinevates rollides – alates tehnoloogia ja meedia valdkonnast kuni juhtimise, äriarenduse ja strateegilise nõustamiseni. Tegutsen täna eelkõige mentorina ja partnerina inimestele, kes on jõudnud punkti, kus järgmine samm ei vaja enam rohkem infot, vaid selgust, otsust ja suunda. Mind käivitab kasv – nii inimeste kui süsteemide tasandil. Usun, et enamik piiranguid ei tule väljastpoolt, vaid meie enda mõtteviisist, harjumustest ja uskumustest. Minu roll on aidata need mustrid nähtavaks teha, need lahti murda ning asendada need toimivate, teadlike valikutega. Minu lähenemine on kombinatsioon ratsionaalsest strateegiast ja sügavamast inimlikust mõistmisest. Töötan seal, kus kohtuvad loogika ja sisemine areng – kus otsused ei ole ainult õiged Excelis, vaid ka kooskõlas inimese tegeliku potentsiaali ja suunaga. Mentorina olen otsekohene, kohal ja tulemustele suunatud. Ma ei paku pehmendatud vastuseid, vaid selgust. Samas loon ruumi, kus inimene saab turvaliselt mõelda, näha ja kasvada. Minu jaoks on kõige suurem väärtus hetk, kus inimese sees tekib “klõps” – kui segadus asendub arusaamisega ja ebakindlus muutub teadlikuks liikumiseks edasi. Kui oled punktis, kus tead, et oled võimeline enamaks, aga vajad selgust, struktuuri ja tuge järgmise sammu tegemiseks, siis siin me kohtume.