Mentor, mentee ja AI: hea vastus ei ole veel hea mentorlus

Sinu mentee või klient võib olla enne kohtumist oma mure AI-ga juba mitu korda läbi arutanud. Ta võib tulla selgema küsimusega. Aga ta võib tulla ka väga veenva looga, mille olulised eeldused on kontrollimata. Vastuseid annab masin nüüd sekunditega. Märkamine, vaidlustamine ja vastutus jäävad inimesele. Mida see muudab mentori ja terapeudi töös ning kuidas võiks sellest sündida parem koostöö?

Kell on 23:40

Kujutame ette täiesti tavalist õhtut. Kell on 23:40. Tööpäev on ammu läbi, aga üks mõte töötab peas edasi. Organisatsioon on muutumas, inimene teab ametlikku infot, aga tal ei ole veel vastuseid selle kohta, mida see tema jaoks tähendab. Juhile ei taha ta nii hilja kirjutada, kolleegile ei taha ta oma hirmu jagada, mentoriga on järgmine kohtumine alles järgmisel nädalal ja kodus on seda teemat võib-olla juba piisavalt arutatud.

Aga telefon on kõrval. Ta avab ChatGPT, Claude'i või mõne muu AI ja kirjutab: „Meie organisatsioon liitub teise asutusega. Mul pole veel selgust, kas mu roll jääb samaks. Kas peaksin aktiivselt uut tööd vaatama?" Esialgu räägib ta töökoha muutusest. Siis oma juhist. Mõne aja pärast sellest, miks teadmatus teda nii tugevalt puudutab.

Järgmisel kohtumisel ei pruugi mentor kuulda enam selle mõttekäigu algust. Ta kuuleb lugu, mida on vahepeal sõnastatud, analüüsitud ja võib-olla ka mitu korda ümber ehitatud. See on minu jaoks üks olulisemaid muutusi, mille AI inimeste aitamise valdkonda toob: meie kohtumine ei pruugi enam olla koht, kus inimene oma muret esimest korda uurima hakkab. AI on vaikselt muutumas osaks inimese mõtlemiskeskkonnast.

Olen tehnoloogiamaailmas tegutsenud alates 1994. aastast ning professionaalse mentorluse ja inimeste koolitamisega alates 2012. aastast. Nende kahe maailma kokkupuutepunktis ei huvita mind kõige rohkem küsimus, kas masin on inimesest targem. Mind huvitab, kuidas aidata inimesel paremini mõelda olukorras, kus tema kõrval on veel üks väga võimekas vestluspartner.

Kui sa tahad teada, kui kaugele see muutus on juba jõudnud, küsi oma klientidelt otse: kui paljud teist on viimase kuu jooksul arutanud AI-ga mõnda päris töö-, suhte- või eluotsust? Vastus üllatab.

Kohtumisel on nüüd kolmas mõjuallikas

Mentorluses ja teraapias mõtleme tavaliselt kahele inimesele: sellele, kes aitab, ja sellele, keda aidatakse. AI ei pea olema kohtumise ajal avatud, et nendevahelist vestlust mõjutada.

Igal inimesel on mure jagamiseks mitu kanalit ja igaühel on oma piirang. Juhil on kontekst ja vastutus, aga juhiga ei saa või ei taha alati kõigest rääkida. Kolleegil on lähedus ja ühine kogemus, aga kolleeg võib ka meie enda narratiivi võimendada. Mentoril või terapeudil on oskus peegeldada, vaidlustada ja tuua perspektiivi, aga tal on kalender. AI-l kalendrit ei ole. Ta on olemas kell kolm päeval ja kell kolm öösel, ei väsi korduvatest küsimustest ja inimene ei tunne temaga rääkides sotsiaalset piinlikkust. Just sellepärast on AI muutunud omamoodi varikanaliks.

See võib olla väga hea ettevalmistus. Mõte, mida oli varem raske välja öelda on lõpuks saanud sõnad. Aga võimalik on ka teine tulemus: inimene on saanud oma esialgsele tõlgendusele nii palju tuge, et ei tule enam olukorda uurima, vaid otsib kinnitust juba tehtud järeldusele. AI võib olla nii hea ettevalmistus kui ka täiendav pimekoht.

Seepärast võiks mentori või terapeudi töö loomulikuks osaks saada küsimus: „Kellega või millega sa oled seda teemat enne meie kohtumist arutanud?" Kui vastus on AI, ei pea sellele järgnema hukkamõist ega vestlusajaloo kontrollimine. Palju kasulikum on uurida: „Mis selles vestluses sulle oluline oli? Milline vastus sind kõige rohkem mõjutas? Kas mõni vastus tundus kohe eriti õige? Kas midagi jäi ka häirima?" Me ei pea võistlema selle pärast, kellele inimene esimesena räägib. Meil on vaja mõista, millega ta kohtumisele tuleb.

Kus AI on päriselt tugev

AI tugevusi ei ole mõtet pisendada selleks, et inimese roll suurem paistaks. Inimene saab mõtte kirja panna hetkel, mil see tekib, tulla selle juurde tagasi ja proovida erinevaid sõnastusi. AI aitab laiali olevad mõtted kokku võtta, pakkuda vaatenurki, valmistada ette keeruliseks vestluseks ja küsida küsimusi, mille peale inimene ise ei tulnud. Talle saab anda ka ülesande mitte nõustada, vaid eeldusi vaidlustada. Kui varasem kontekst on olemas ja seda kasutatakse õigesti, võib AI aidata märgata korduvaid mustreid. Need on tegevused, mida oleme harjunud seostama mentorlusega.

Inimene võib alustada lausest „Mul on tööl halb" ja jõuda kümne minuti pärast mõtteni „Tegelikult ei ole mu probleem töö ise. Ma kardan kontrolli kaotada." See ei ole väike erinevus. Esimene küsimus kutsub otsustama. Teine aitab enne otsust mõista. Ja see nihe toimub nüüd sageli enne, kui inimene sinu juurde jõuab.

Seetõttu ei ehitaks ma mentori väärtuspakkumist väitele, et AI oskab ainult vastata ja inimene oskab küsida. AI võib esitada väga häid küsimusi ning aidata vestlusel liikuda kiire lahenduse otsimisest tegeliku mure uurimiseni. Aga funktsioon ei võrdu suhtega. Võime esitada hea küsimus ei tähenda veel sama konteksti, vastutust ega suhet, mis on inimesega koos töötaval spetsialistil.

Hästi kirjutatud lugu ei ole veel kogu tõde

AI kõige ohtlikum vastus ei ole ilmselgelt vale vastus. Kui masin räägib jama, märkame seda sageli kiiresti. Palju ohtlikum on vastus, mis on 95 protsenti õige, väga hästi kirjutatud ja väga veenev. Sellise vastuse puhul lülitub inimese kriitika kergemini välja, eriti kui vastus kinnitab midagi, mida ta juba tahab uskuda.

Kui inimene kirjeldab konflikti kolleegiga, annab ta AI-le enda versiooni. Ta ei pruugi meelega midagi varjata. Võimalik, et ta lihtsalt ei märganud mõnda detaili või ei pea seda oluliseks. Masin ei olnud ruumis, ei kuulnud teist inimest ega tea, mida kirjutaja jättis rääkimata. Mudel võtab ühepoolse sisendi ja koostab sellest loogilise, tasakaaluka ja professionaalselt sõnastatud analüüsi. Aga hea sõnastus ei lisa olukorrale puuduvaid fakte. Veenev põhjendus ei muuda eeldust tõeks.

Ka mentor või terapeut kuuleb alguses sageli inimese enda vaadet. Tema eelis ei ole eksimatus. Oluline on valmisolek uurida, mida me veel ei tea, ning mitte armuda liiga kiiresti esimesse usutavasse seletusse. Ja „AI soovitas" ei saa olla viis, kuidas inimene annab oma otsuse vastutuse ära. Otsuse omanik on ikka inimene.

Fakt, oletus ja hirm

Muutus algab inimese jaoks palju varem kui ametlikul kuupäeval. Kõigepealt tuleb ametlik info, siis küsimused, siis infoaugud. Inimene ei armasta infoauke ja kui vastust ei ole, täidab aju selle sageli ise ära. Tekivad ootused, oletused, kuulujutud ning lõpuks väga isiklik küsimus: „Mis saab minust?"

Võtame kolm lauset. „Organisatsioonis toimub muutus." „Minu kogemust ei hakata enam väärtustama." „Ma kardan kaotada oma koha." Esimene kirjeldab fakti. Teine on tõlgendus või oletus. Kolmas väljendab hirmu. Need vajavad erinevat käsitlemist.

Tunne ei ole fakt, aga tunne on päris. Me ei pea hirmu ümber lükkama sellepärast, et see pole fakt. Küll aga on inimesele kasulik märgata, kus lõpeb teadaolev ja algab tema enda seletus. See üks eristus võib juba väga palju muuta. Sama harjutus töötab nii sinu sessioonis kui ka inimese öises vestluses masinaga. AI vestluse järel küsiksin seetõttu mitte ainult „Kas said vastuse?", vaid ka: „Kas näed nüüd rohkem võimalusi või oled lihtsalt oma esialgses järelduses kindlam?"

Mitte vastus, vaid vestluse taseme muutus

Võtame sama inimese, kes kirjutas öösel AI-le, kas ta peaks uut tööd otsima. Esimene instinkt oleks küsida masinalt, mida teha. Mina annaksin talle hoopis teise instruktsiooni: „Ära anna mulle veel soovitust ega lahendust. Käitu mentorina. Küsi üks küsimus korraga, mis aitaks mul kõigepealt mõista, mis selle mure taga tegelikult on."

Ja siis vaatame seda küsimust koos: kas see on hea mentori küsimus, mida see avab, mida eeldab ja kuhu inimese mõtlemist suunab? Hea küsimus ei pea andma uut informatsiooni. Ta võib muuta seda, mida inimene märkab, eraldada fakti, hirmu ja soovi ning kõige olulisemana aeglustada liiga kiiret hüpet lahenduse juurde.

Algne küsimus oli „Kas peaksin uut tööd otsima?" Mõne hea küsimuse järel võib tegelik küsimus olla hoopis „Mida ma siin tegelikult kardan kaotada?", „Mis peab olema selge, et ma saaksin teadliku otsuse teha?" või „Kas ma reageerin praegu faktile või ebakindlusele?" AI ei lahendanud probleemi. Ta muutis vestluse taset. Just seda taset peab inimene hoidma ja süvendama, kui klient sessioonile jõuab.

Inimene märkab vastuse ümber toimuvat inimest

Kui AI aitab sõnastada, analüüsida ja küsimusi esitada, siis kus inimene eristub? Minu jaoks algab vastus märkamisest.

Inimene ütleb: „See otsus ei häiri mind." Aga enne vastust tekib pikk paus. Hääl muutub vaiksemaks. Kehahoid tõmbub pingesse. Teema, millest ta seni rääkis vabalt, saab äkki väga kiiresti lõpetatud. Mentor või terapeut saab märgata mitte ainult lauset, vaid ka seda, mis toimub selle ümber: näoilme, pausid, hääl ja pikema suhte kontekst. Mentor võib teada, et sama inimene on viimase kuue kuu jooksul kolmel korral sama mustrit korranud. AI teab seda ainult juhul, kui see info on talle antud ja süsteem suudab seda õigesti kasutada.

See ei tähenda, et kehakeel annaks õiguse inimese eest tõde ära otsustada. Vaikus ei tähenda alati vastupanu ja pilgu kõrvale pööramine ei tõesta midagi iseenesest. Märkamine ei ole mõtete lugemine. See on võimalus küsida täpsemalt. „Märkasin, et jäid selle küsimuse järel pikalt vaikseks. Mis sinus praegu toimub?" Selline küsimus ei pane inimest paika. See annab talle võimaluse märgata midagi, millele ta ise veel tähelepanu ei pööranud.

Teine eristus on hooliv vastandumine, valmisolek mitte ainult toetada inimese lugu, vaid vajadusel seda ka vaidlustada. „Sa ütled, et tahad rohkem vastutust, aga viimased kolm võimalust oled kõrvale jätnud. Mida me siin võiksime uurida?" Või: „Sa räägid sellest, mida teised peaksid muutma. Milline osa sellest olukorrast on sinu mõjutada?" AI võib samuti vastu vaielda, seega ei ole eristus ainult vastanduva küsimuse olemasolus. Küsimus on selles, mille põhjal see esitatakse, millises suhtes see kõlab ja kuidas selle mõjuga edasi töötatakse. Hea vastandumine tähendab, et ma ei esita ebamugavat küsimust selleks, et näidata oma teravust. Ma esitan selle inimese arengu huvides ning olen valmis kuulama ka vastust, mis näitab, et minu oletus oli vale.

Kolmas osa on kontekst ja vastutus. Mis juhtus eelmise kokkuleppega, millal sama muster varem esines ja kuidas erineb tänane jutt sellest, mida inimene on päriselt teinud? Vastutus ei tähenda, et mentor võtab mentee elu üle. Mentee jääb oma valikute tegijaks. Mina pean mentorina vastutama oma tööviisi, piiride ja selle eest, et ma ei esitaks enda tõlgendust inimese kohta lõpliku tõena.

Seetõttu ei pea inimmentor olema targem mudel. See oleks halb võistlus, sest mudelid lähevad väga kiiresti targemaks. Ma ei rajaks inimese tulevikuväärtust ka lubadusele, et AI ei hakka kunagi midagi märkama või mõistma. Kestvam eristus on suhe, milles märkamine, vaidlustamine ja vastutus käivad koos. Inimmentor peab olema parem konteksti hoidja ja vastutuse partner. AI võib aidata leida kümme võimalikku vastust. Hea mentor võib aidata inimesel märgata, miks ta üheteistkümnendat varianti üldse ei näe.

Mida võiks sellest kaasa võtta terapeut

Mentorlus ja teraapia ei ole sama töö. Nende eesmärke, pädevusi ja piire ei tohiks üheks sulatada. Kuid küsimus sellest, kuidas AI inimese mõtlemist enne kohtumist mõjutab, puudutab mõlemat.

Terapeudi vaatenurgast ei piirduks ma küsimusega „Kas AI andis õiget nõu?" Uuriksin ka seda, mida see vestlus inimesega tegi. Kas ta leidis sõnad millelegi, millest oli raske rääkida? Kas ta tundis end pärast vestlust selgemalt või rohkem segaduses? Kas mõni AI pakutud seletus muutus tema jaoks väga kiiresti kindlaks tõeks? Kas ta jättis selle tõttu midagi olulist teise inimesega arutamata? Mulle tundub väärtuslik küsida ka: „Kas on midagi, mida sul oli AI-le lihtsam öelda kui siin?" Selles küsimuses ei pea olema solvumist ega konkurentsi. See võib avada olulise vestluse selle kohta, mis teeb rääkimise turvaliseks ja mis veel takistab.

Samuti pööraksin tähelepanu sellele, kas inimene tuleb kohtumisele oma kogemusega või tundega, et ta peab esitama sellest juba korralikult analüüsitud versiooni. Minu jaoks peaks kohtumisel jääma ruumi ka segadusele, vastuolule ja sõnade puudumisele. Inimene ei pea enne abi saamist oskama ennast ideaalselt ära seletada.

AI kasutamine ei peaks muutuma ka vaikivaks eelduseks. Mõnele inimesele võib selline ettevalmistus sobida, teine vajab just kohta, kus ei pea veel ühte vestlust pidama ega uut analüüsi tootma. Sobiv kasutusviis tuleb inimesega läbi arutada, mitte talle ette kirjutada.

Kuidas võiks kolme osapoole koostöö hästi toimida

Mina näen siin võimalust jagada tähelepanu targemalt: mida teha enne kohtumist, mida koos inimesega ning mida kohtumiste vahel.

Enne kohtumist võiks AI aidata mõtteid korrastada. Mentee võib enda jaoks kokku võtta, mis juhtus, mis teda selle juures puudutas ja millisele küsimusele ta tahab keskenduda. Üks võimalik juhis oleks: „Ära otsusta minu eest. Aita mul eristada, mida ma tean, mida oletan ja mida kardan. Küsi üks küsimus korraga." Eesmärk ei ole valmis vastus, vaid parem lähtepunkt.

Kohtumisel võiks keskenduda sellele, mida ettevalmistus veel ei avanud. Millised eeldused jäid kontrollimata? Mis on inimese enda sõnastus ja mis tuli AI vastusest? Kus tekib kõhklus? Millest ta mööda läheb? Mida ta tegelikult tahab, mitte ainult mõistlikuks peab? Selleks ei pea kogu AI vestlust jagama. Inimene võib tuua kaasa ühe mõtte, küsimuse või vastuse, mis teda mõjutas. Ka AI ise ei pea kohtumise ajal kohal olema.

Kohtumiste vahel võiks AI toetada kokkulepitud harjutamist ja refleksiooni. Mentorluses võiks see tähendada näiteks keerulise töövestluse läbimängimist või märkmete korrastamist: mida proovisin, mis juhtus ja mida tahan järgmisel korral uurida. Teraapias tuleks sellise kasutuse sobivus ja piirid eraldi spetsialistiga läbi arutada.

Selle koostöö mõõdupuuks ei võtaks ma AI vestluste arvu ega kokkuvõtete kvaliteeti. Küsiksin, kas inimene saab oma olukorrast paremini aru ning kas mõtlemine jõuab ka päris elu valikute ja tegudeni. AI võiks aidata ette valmistada ja harjutada. Inimestevaheline kohtumine peaks jääma kohaks, kus saab ka peatuda, kahelda ja märgata midagi ootamatut.

Usaldus vajab selgeid kokkuleppeid

Koostööst ei saa rääkida andmeid ja privaatsust puudutamata. Minu jaoks ei ole piisav küsimus „Kas AI on turvaline?" Täpsem küsimus on: „Kas see info võib minna sellesse keskkonda sellel eesmärgil?" Milliste andmetega töötame? Kuhu need saadame? Miks neid seal vaja on? Kas sama ülesande saaks lahendada väiksema hulga isikliku infoga?

Mentori või terapeudi töö toetamisel ei käsitleks ma sessiooni salvestamist, märkmete AI-sse lisamist ega inimese loo analüüsimist vaikimisi töövõttena. Enne peaksid olema selged eesmärk, sobiv keskkond, piirid ja see, kuidas inimene kasutamisest aru saab. Samuti tasub eristada inimese enda AI kasutust sellest, kuidas spetsialist kasutab oma töös kliendi kohta käivat infot. Need ei ole üks ja sama otsus.

AI-kirjaoskus ei pea tähendama, et iga mentor või terapeut õpib programmeerima. See võiks tähendada piisavat arusaamist, et küsida õigeid küsimusi, tunda ära piirid ja mitte ajada veenvat väljundit segamini kontrollitud teadmisega.

Kolm küsimust, mida endalt küsida

Mentori või terapeudina võtaksin sellest teemast kaasa kolm küsimust.

Kas minu juures on ruumi rääkida ka sellest, kuidas AI on inimese mõtlemist mõjutanud? Kas ta saab sellest rääkida ilma hukkamõistu kartmata, või hoiab ta seda osa oma mõtlemisest minu eest varjus?

Mida me kohtumisel koos märkame ja uurime? Kas kohtumine aitab avastada kontrollimata eeldusi, taluda ebakindlust ja jõuda inimese jaoks tähenduslike valikuteni, või kordab see seda, mida AI juba tegi?

Kas minu enda AI kasutamise piirid on selged? Kas ma oskan inimesele arusaadavalt öelda, millal ja milleks ma ise AI-d kasutan ning kuidas tema infot hoian? Kui me ise ei oska oma piiri sõnastada, on seda väga keeruline teistele õpetada.

Need küsimused puudutavad ühtviisi töö kvaliteeti ja usaldust.

Mida selles teemas mitte teha

1. Ära suhtu kliendi AI-kasutusse kui konkurenti või ohtu. Ta kasutab seda niikuinii, küsimus on ainult, kas sa sellest tead.

2. Ära võta AI-ga koos ehitatud lugu faktina. Veenev narratiiv on ikkagi ühepoolne sisend.

3. Ära lase „AI soovitas" olla vastutuse äraandmise viis. Otsuse omanik on ikka inimene.

4. Ära võistle vastuste hulgas. Seal sa kaotad ja see pole ka sinu töö.

5. Ära kiirusta lahenduseni. Kõige väärtuslikum, mida sa saad teha, on aeglustada hüpet, mille AI juba kiirendas.

6. Ära eelda, et inimene peab kohtumisele tulema valmis analüüsiga. Segadus on samuti materjal.

7. Ära ignoreeri seda, mida keha ütleb, kui sõnad ütlevad „kõik on hästi". Aga ära otsusta selle põhjal tõde inimese eest ära. Küsi.

AI ei vähenda vajadust hea kohtumise järele. Ta tõstab selle latti

Minu vastus on täna selline: AI ei kaota mentorit ega terapeuti ära. Hea spetsialisti väärtus võib AI maailmas isegi suureneda. Kuid AI võib ära kaotada spetsialisti, kelle ainus väärtus oli vastuste andmine, sest vastuseid hakkab meil olema rohkem, kui me kunagi jõuame ära kasutada.

Kui meie väärtus seisneb peamiselt info, raamistike ja üldiste soovituste jagamises, peame oma rolli tõsiselt uuesti mõtestama. Vastuseid on lihtsam saada. Keerulisem on mõista, milline küsimus on oluline, mida me olukorras ei näe ja mille eest oleme valmis vastutama.

Hea koostöö ei sünni sellest, et inimene teeb end masinast targemaks või masinast püütakse teha inimest. See sünnib selgetest rollidest ja oskusest kasutada kummagi tugevusi ilma nende piire unustamata. Mentorina tahaksin endalt küsida: kas inimene lahkub meie kohtumiselt ainult hea vastusega või oskab ta pärast kohtumist midagi olulist enda ja oma olukorra juures paremini märgata?

AI võib aidata inimesel leida sõnad. Hea mentor või terapeut ei kuula ainult neid sõnu. Ta pöörab tähelepanu ka inimesele, kes neid ütleb.

Pert Lomp, mentor, tehnoloogiaettevõtja ja Evoluna asutaja.