Hääl peas, mis ei kiida.

Paljudel eestlastel on peas hääl, mis kommenteerib. Mitte eriti sõbralikult. See hääl ütleb, kus sa eksisid, miks sa pole piisavalt teinud ja mida oleks pidanud paremini tegema. Me oleme harjunud mõtlema, et see hääl on osa meist. Aga ta ei pea olema.

Lapsele ütleb keegi: “Sa oled hea.”

Eestlasele ütleb keegi: “Pole paha.”

Vahe on väike, aga selle vahe sisse mahub terve põlvkondade pikkune sisemine kasvatus. Mitte liiga palju rõõmu. Mitte liiga palju rahulolu. Mitte liiga palju uhkust.

Kiitus peab olema mõõdukas, sest muidu inimene “läheb ülbeks”. Puhkus peab olema põhjendatud, sest muidu oled laisk. Edu peab olema tagasihoidlikult vastu võetud, sest muidu arvad endast liiga hästi.

Ja nii kasvab inimese sisse hääl, mille ülesanne ei ole teda toetada, vaid teda pidevalt korrigeerida.

See hääl ei pruugi olla päriselt sinu oma. Aga ta elab sinu sees ja mingil hetkel hakkad sa teda pidama objektiivseks hinnanguks selle kohta, kuidas sul läheb.

Iga kord, kui sa midagi saavutad, ütleb ta: “Oleks saanud paremini.”

Iga kord, kui sa puhkad, ütleb ta: “Praegu raiskad aega.”

Iga kord, kui sa eksid, ütleb ta: “Ma teadsin.”

Iga kord, kui sa võidad, ütleb ta: “Sul lihtsalt vedas.”

Ja kõige salakavalam on see, et ta ei kõla alati julmalt. Vahel kõlab ta lihtsalt “realistlikult”. Nagu mõistus. Nagu vastutustunne. Nagu terve kriitikameel.

Aga kui üks hääl sinu sees ei kiida kunagi, siis ei ole ta enam kriitikameel. Ta on sisemine kontrollisüsteem, mis on ammu oma tööpiiridest väljunud.

Eestlase sisemine kommentaator on täiesti omaette tegelane

Olen elanud piisavalt palju väljaspool Eestit, et näha, kui erinevalt kultuurid inimest sisemiselt vormivad. Iga kultuuri sees on inimestel oma sisemine kommentaator, aga eestlase oma on väga konkreetse käekirjaga.

Ta on napp. Ta on kuiv. Ta ei hellita. Ta ei kiida enne, kui asi on peaaegu täiuslik, ja isegi siis ütleb ta pigem: “Käib kah.”

Ta võib kõlada nagu isa, ema, vanaema, õpetaja, treener, esimene ülemus või terve ühiskond korraga. Keegi ei pruukinud sulle kunagi otseselt halba soovida. Vastupidi, sageli anti see hääl edasi just kasvatuse, vastupidavuse ja “elus hakkama saamise” nime all.

Ole tubli. Ära virise. Tee ära. Ära tee ennast tähtsaks. Ära arva, et keegi sulle midagi kandikul toob.

Kui saad hakkama, ära hõiska. Kui ei saa hakkama, süüdista ennast.

Need laused võivad tunduda tuttavad ka siis, kui keegi neid enam sulle ei ütle. Sest mingil hetkel ei ole väliseid ütlejaid enam vajagi. Hääl on kolinud sinu sisse ja "roolib" sinu elu ilma , et sa seda ise mõistaksid.

Teistes kultuurides võib sisemine hääl olla teistsugune. Mõnes kohas on rohkem emotsionaalset väljendust, mõnes rohkem julgustamist, mõnes rohkem avalikku tunnustust. Põhjamaades, sealhulgas Eestis, on sisemine kommentaator sageli seotud kontrolli, võrdluse, tagasihoidlikkuse ja mitte kunagi päriselt rahule jäämisega.

See on meid mõnes mõttes teeninud. See on teinud eestlastest vastupidavad, töökad, kohusetundlikud ja iseseisvad inimesed. Oleme ju alati olnud kedagi teenimas.

Aga hind on siin olemas.

Kui inimene õpib ennast motiveerima ainult sisemise surve kaudu, siis võib ta küll jõuda kaugele, aga ta ei pruugi osata seal kaugel enam rahu tunda.

Selle häälega on üksinda raske vaielda

Esimene asi, mida inimene tavaliselt proovib, on selle häälega oma peas vaielda.

“Ei ole tõsi, et ma olen laisk. Ma ju töötan kogu aeg.”

“Ei ole tõsi, et ma ei pinguta. Ma olen aastaid pingutanud.”

“Ei ole tõsi, et see oli ainult vedamine. Ma tegin selle nimel tööd.”

Aga see vaidlus väsitab ära, sest sisemine kommentaator on aastaid trenni teinud. Tal on iga vastuse jaoks uus vastus. Kui sa ütled, et tegid hästi, ütleb tema, et oleks saanud paremini. Kui sa ütled, et vajad puhkust, ütleb tema, et teised saavad vähemaga hakkama. Kui sa ütled, et sul oli raske, ütleb tema, et ära dramatiseeri.

Selle hääle kõige suurem jõud on see, et ta tegutseb sinu peas üksi olles. Seal ei pea ta olema õiglane. Seal ei pea ta argumenteerima. Seal ei pea ta vastutama selle eest, mida ta sinuga teeb.

Just sellepärast on väline vestlus nii oluline.

Mitte sellepärast, et keegi teine tuleks ja ütleks sulle lihtsalt: “Ära mõtle nii.” See ei tööta. Ja ausalt öeldes on see sageli isegi ärritav.

Töö algab siis, kui sa saad selle hääle endast välja rääkida. Kui sa ütled kõva häälega välja, kuidas sa endaga tegelikult räägid, ja keegi teine aitab sul seda kuulda. Hea terapeut, coach või mentor ei hakka seda häält kohe parandama. Ta aitab sul seda märgata, eristada ja lõpuks küsida, kas see on tõesti minu hääl või on see muster, mille olen kunagi üle võtnud?

See võib olla väga vabastav hetk.

Mitte sellepärast, et hääl kaob kohe ära. Ei kao. Aga esimest korda tekib vahe sinu ja selle hääle vahele.

Ja sinna vahesse saab hakata kasvama midagi uut.

Miks see töö on raske just võimekatele inimestele

Kõige keerulisem on see sageli just võimekate ja edukate inimeste jaoks.

Sest sisemine kommentaator ei ole nende elus olnud ainult vaenlane. Ta on olnud ka mootor.

Kui sa oled aastaid kuulnud enda sees “sa pead rohkem”, “sa pole veel piisavalt hea”, “ära jää loorberitele puhkama”, siis võib see hääl sind tõesti kaugele viia. Sa pingutad rohkem. Sa valmistud paremini. Sa ei anna alla. Sa tõestad. Sa saavutad.

Ja ühel hetkel hakkad sa uskuma, et ilma selle hääleta kaotad oma teravuse.

Kui ma ennast enam ei suru, siis muutun laisaks.

Kui ma endaga pehmem olen, siis jään keskpäraseks.

Kui ma seda häält vähem kuulan, siis kaotan oma eelise.

See on hirm, mida paljud edukad inimesed väga hästi tunnevad. Aga see hirm ei pruugi olla tõde. Sageli ei kao sisemise kommentaatori nõrgenedes ära ambitsioon, vaid ärevus. Ei kao vastutustunne, vaid pidev enesepiitsutamine. Ei kao tase, vaid vajadus ennast iga päev uuesti õigustada.

Inimene võib olla väga nõudlik ka ilma, et ta oleks enda vastu julm.

Ta võib teha kõrgel tasemel tööd ka siis, kui tema sisemine keel ei ole pidev rünnak.

Ta võib liikuda edasi mitte sellepärast, et ta kardab paigal seista, vaid sellepärast, et ta päriselt tahab liikuda. See on suur erinevus.

Mida sa siis teha saad?

Esimene samm on märgata, et see hääl sinu peas ei pruugi olla sinu päris hääl. Ta võib olla muster. Ta võib olla pärand. Ta võib olla kunagi vajalikuks osutunud ellujäämisviis, mis on lihtsalt liiga kauaks juhtima jäänud.

Mõnikord oli see hääl kunagi kasulik. Ta aitas sul hakkama saada, pingutada, tõestada, mitte alla anda. Aga tööriist, mis aitab ühes eluetapis ellu jääda, võib teises eluetapis hakata elu ennast kitsaks tegema.

Seda mustrit on raske muuta ainult mõeldes. Kui oled seda häält aastaid kuulanud, siis ta ei vaibu lihtsalt sellepärast, et loed ühe artikli ja otsustad olla endaga sõbralikum. Vaja on korduvat märkamist, peegeldust ja uut sisemist keelt.

Selle töö jaoks on Eestis olemas terapeute, coache ja mentoreid, kes oskavad aidata inimesel oma sisemisi mustreid märgata. Mõni töötab rohkem emotsionaalse ja terapeutilise tasandiga. Mõni aitab sisemist kriitikut siduda eesmärkide, tööelu ja otsustega. Mõni aitab inimesel näha, kuidas tema kõrged standardid on muutunud enese vastu suunatud surveks.

Evolunas saad vaadata spetsialistide profiile, kes töötavad enesemõistmise, sisemiste mustrite, vaimse heaolu ja isikliku arengu teemadega. Kui tead juba, millist tuge otsid, saad vaadata sobivaid profiile ja võrrelda rahulikult.

Kui sa ei tea, kelle juurde minna, saad vastata mõnele küsimusele. Sa ei pea oma probleemi täiuslikult sõnastama. Mõnikord on täiesti piisav algus see, kui ütled: “Mul on peas hääl, mis ei lase mul kunagi rahul olla.”

See on juba väga täpne kirjeldus.

Sisemise kommentaatoriga elamine on raske just sellepärast, et ta tundub nii loomulik. Ta on sinuga nii kaua kaasas olnud, et sa ei pruugi enam eristada, kus lõpped sina ja kus algab muster.

Aga kui sa seda artiklit lugedes kuulsid teda oma peas mitu korda vastu vaidlemas, siis on midagi juba muutunud. Sa märkasid teda.

Ja sellest muutus sageli algabki.

Pert Lomp on Evoluna asutaja, Fontese juhtimismentorluse programmi vilistlane ja EMCC sertifitseeritud mentor.

Sisuturundus: Evoluna