ADHD ei ole laste asi

Üks teema, mis on viimastel aastatel Eestis järjest rohkem nähtavale tulnud, on täiskasvanute ADHD. Mitte popkultuuri tähenduses, kus iga hajevil päev muutub diagnoosiks, vaid päris seisundina, mis võib mõjutada inimese tööd, suhteid, enesehinnangut ja igapäevast toimetulekut. Samal ajal võib õigesti mõistetud ja juhitud ADHD olla ka erakordse loovuse, energia ja teistsuguse mõtlemise allikas.

Mind ennast diagnoositi noores eas, seega ei ole see minu jaoks abstraktne teema. Samas tahan kohe alguses väga selgelt öelda, mida ma selles artiklis teen ja mida ma ei tee.

Ma ei ütle, et “kõigil on ADHD”. See on sotsiaalmeedias liiga kergesti leviv väide, mis teeb päris ADHD-ga inimestele lõpuks karuteene.

Ma ei väida ka, et ADHD on ainus selgitus tähelepanu, keskendumise, energia või rahutuse probleemidele. Ja kindlasti ei paku ma siin nimekirja, mille põhjal inimene peaks ennast ise diagnoosima.

Ma kirjutan sellest, miks täiskasvanute ADHD on praegu rohkem esile tõusnud, miks paljud 40. ja 50. eluaastates inimesed alles nüüd mõistavad, et nende elus võis aastaid olla muster, millele neil lihtsalt puudus nimi, ja miks seda mustrit ei pea vaatama ainult puudusena.

Miks me seda alles nüüd 40+ inimeste juures märkame?

Kui oled täna umbes 40, 45 või 50 aastat vana, siis sinu lapsepõlv jäi suuresti aega, kus ADHD-st ei räägitud Eestis nii, nagu me sellest räägime praegu. 1980. ja 1990. aastatel ei olnud see tavateadvuses samal moel olemas. Laps, kellel oli raske paigal istuda, keskenduda, ülesandeid lõpuni teha või oma impulssi kontrollida, ei saanud sageli selgitust. Ta sai sildi.

“Rabe.”

“Laisk.”

“Tark, aga ei viitsi.”

“Kui tahaks, küll teeks.”

“Tal on lihtsalt iseloomu vaja.”

Paljud lapsed ei saanud arusaamist, vaid distsipliini. Nad õppisid hakkama saama, varjama, kompenseerima ja ennast süüdistama. Mõni neist kasvas väga edukaks täiskasvanuks. Mõni jõudis juhtivale kohale. Mõni ehitas ettevõtte. Mõni sai kõigega justkui hakkama, aga maksis selle eest pideva sisemise pingega.

Seetõttu näemegi täna üha rohkem inimesi, kes alles 35., 45. või 55. eluaastal hakkavad küsima, kas see mida ma olen kogu elu pidanud iseloomuveaks, võib olla hoopis midagi muud?

Tüüpiline lugu ei ole alati kaos väljastpoolt. Väga sageli on see tark, võimekas ja väliselt edukas inimene, kelle kohta teised ütlevad: “Ma ei saa aru, kuidas sa nii palju jõuad.”

Aga tema enda sees on hoopis teine kogemus - krooniline rahutus, raskus alustada, raskus lõpetada, kümme paralleelset mõtet, ebaühtlane energia, impulsiivsed otsused, üleväsimus ja tunne, et kõik toimib ainult siis, kui surve on piisavalt suur.

Väljast paistab võimekus. Seest võib paista pidev võitlus.

Mis on täiskasvanu ADHD ja mis ei ole?

Kõige suurem segadus ADHD ümber tuleb sellest, et paljude inimeste peas on endiselt pilt hüperaktiivsest 8-aastasest poisist, kes ei suuda klassis paigal istuda. See võib olla üks avaldumisvorm, aga see ei kirjelda kaugeltki kogu pilti.

Täiskasvanu ADHD võib olla palju vaiksem ja peenem. See võib avalduda sisemise rahutusena, pideva mõtete vooluna, raskusena prioriseerida, kalduvusena alustada rohkem kui lõpetada, tundlikkusena igavuse suhtes, ebaühtlase motivatsioonina, ajataju probleemidena, liigne ajaruumis kinni olemine või võimetusena reguleerida tähelepanu nii, nagu olukord nõuab.

See ei tähenda, et inimene ei suudaks keskenduda. Sageli suudab ta väga hästi keskenduda, aga mitte alati sellele, millele parajasti “peaks”. ADHD puhul ei ole küsimus ainult tähelepanu puuduses. Küsimus võib olla tähelepanu juhtimises.

Täiskasvanul võib hüperaktiivsus kolida rohkem pea sisse. Väljast võib inimene istuda rahulikult koosolekul, aga tema peas käib korraga kümme akent lahti. Ta võib olla väga produktiivne kriisiolukorras ja täiesti lukus lihtsa, igava, korduva ülesande ees. Ta võib särada uue idee juures ja vajuda kokku siis, kui tuleb süsteemselt lõpuni viia.

Samas on siin oluline piir. Paljud ADHD-le sarnased kogemused võivad tulla ka läbipõlemisest, ärevusest, depressioonist, uneprobleemidest, traumakogemusest, hormonaalsetest muutustest, kroonilisest stressist või lihtsalt liiga suurest koormusest. Seetõttu ei ole õige võtta sotsiaalmeediast loend, teha linnukesed ja kuulutada endale diagnoos.

Kui kahtlus tekib, on see väärt uurimist. Aga diagnoosimine on spetsialisti töö.

Miks see oluline on, kui sa oled seni hakkama saanud?

Üks levinud küsimus kõlab umbes nii - kui ma olen sellega 40 või 50 aastat elanud ja olen ikkagi hakkama saanud, miks peaksin seda nüüd uurima?

See on arusaadav küsimus. Aga “hakkama saanud” ei tähenda alati, et hind oli väike.

Paljud täiskasvanud, kellel hiljem ADHD kahtlus või diagnoos tekib, ongi väga palju saavutanud.

Küsimus ei ole selles, kas inimene on võimekas. Sageli ta ongi ülimalt võimekas. Küsimus on selles, kui palju energiat kulub tal kõige tavalisemate asjade kooshoidmiseks.

Kui su elu püsib koos ainult viimase hetke adrenaliini, pideva enesesüüdistamise, ületöötamise, kriisirežiimi või teiste inimeste ootuste najal, siis väljast võib kõik paista edukas. Aga seest võib see olla tohutult väsitav.

ADHD diagnoos täiskasvanueas ei muuda inimest teiseks. Ta ei tee sinust “katkist inimest” ega võta ära seda, mida oled saavutanud. Heas mõttes võib see anda keele millelegi, mida oled aastaid seletanud valede sõnadega.

Võib-olla ei olnud sa laisk. Võib-olla ei olnud sa hoolimatu. Võib-olla ei olnud sa lihtsalt “halb ajaplaneerija”. Võib-olla töötas sinu närvisüsteem teistmoodi ja sa oled kogu elu püüdnud seda jõuga normaalsesse vormi suruda.

See taipamine võib olla valus. Aga see võib olla ka väga vabastav.

Lisaks ei tähenda ADHD-ga tegelemine ainult ravimeid. Mõne inimese puhul on ravimid oluline osa raviplaanist, mõne puhul mitte.

On olemas psühhiaatriline hindamine, kliiniline psühholoogiline töö, käitumuslikud strateegiad, töökorralduse muutmine, ADHD-teadlik coaching, une ja koormuse juhtimine ning palju muud.

Õige lähenemine sõltub inimesest, sümptomitest, elukorraldusest ja spetsialisti hinnangust.

Oluline on mitte jääda üksi arvama.

ADHD ei ole ainult raskus. Õiges rollis võib see olla ka eelis "superpower"

Siin tuleb rääkida ausalt mõlemast poolest. ADHD võib teha elu keeruliseks. Ta võib mõjutada keskendumist, ajajuhtimist, rahu hoidmist, asjade lõpetamist, suhteid ja enesehinnangut. Vale töö, vale keskkond ja vale elurütm võivad muuta ADHD inimese jaoks pidevaks sisemiseks võitluseks.

Aga see ei ole kogu pilt.

Õiges keskkonnas võib sama närvisüsteem anda inimesele omadusi, mida tavaline süsteem väga vajab nagu loovust, kiiret seoste loomist, energiat, julgemaid mõttekäike, riskitaluvust, võimet mõelda raamidest väljas ja hüperfookust teemadele, mis päriselt sütitavad.

Paljud ADHD-ga inimesed ei ole nõrgad keskendujad. Nad on ebaühtlased keskendujad. Igav, korduv ja tähenduseta ülesanne võib tunduda peaaegu füüsiliselt raske. Aga kui teema on õige, inimene on haaratud ja mängus on piisavalt uudsust, pinget või tähendust, võib sama inimene minna fookusesse, kuhu teistel on raske järele tulla või peaagu, et võimatu saavutada.

Seetõttu võib ADHD-ga inimene särada rollides, kus on vaja liikumist, muutust, ideid ja kiiret seoste loomist. Ettevõtlus. Loovjuhtimine. Meedia. Müük. Esinemine. Näitlemine. Sport. Kriisijuhtimine. Tootearendus. Strateegiline mõtlemine. Algusfaasis ettevõtte ehitamine. Kõik kohad, kus tuleb näha seoseid enne teisi, taluda ebakindlust ja liikuda siis, kui kõik ei ole veel lõpuni selge.

See ei tähenda, et ADHD teeb inimese automaatselt edukaks. Ei tee. Samuti ei tähenda see, et ADHD ei vajaks vahel ravi, tuge või teadlikku süsteemi. Vajab küll.

Aga see võib tähendada, et inimene on terve elu püüdnud sobituda valesse vormi. Kui tema tugevus on luua, käivitada, reageerida, seostada ja improviseerida, aga teda hinnatakse ainult selle järgi, kui hästi ta talub kordust, vaikust ja administratiivset täpsust, siis tundubki ta endale katkine.

Võib-olla ei ole ta katkine.

Võib-olla on ta vales süsteemis.

Seda on näha ka mitme avaliku inimese loos. Simone Biles on avalikult öelnud, et tal on ADHD ja et ta on võtnud selle jaoks ravimeid lapsest saadik ta rõhutas pärast oma meditsiiniliste andmete avalikuks lekkimist, et ADHD ja ravi ei ole midagi, mida peaks häbenema.

Michael Phelpsil diagnoositi ADHD lapsepõlves ning tema lugu on sageli toodud näiteks sellest, kuidas tugev energia ja rahutus võivad õige kanali leidmisel muutuda erakordseks fookuseks spordis. Paris Hilton on rääkinud oma täiskasvanueas diagnoositud ADHD-st kui millestki, mis on toetanud tema loovust, riskijulgust ja ettevõtlikku mõtlemist.

Need lood ei tähenda, et ADHD oleks lihtne või romantiline. Nad tähendavad midagi muud, diagnoos ei ole lagi. Mõnikord on diagnoos hoopis kasutusjuhend.

Kui inimene saab aru, kuidas tema tähelepanu, energia ja närvisüsteem tegelikult töötavad, saab ta hakata ehitama elu, tööd ja keskkonda viisil, mis kasutab tema tugevusi ega karista teda pidevalt tema nõrkuste eest.

Miks see teema võib olla eriti valus edukatele täiskasvanutele

Kõige raskem ei pruugi olla diagnoos ise. Kõige raskem võib olla see, et inimene peab ümber vaatama kogu loo, mida ta on enda kohta aastaid rääkinud.

Kui oled terve elu kuulnud või ise uskunud, et sa oled lihtsalt hajameelne, lohakas, impulsiivne, liiga intensiivne, liiga rahutu või “tark, aga ei viitsi”, siis võib olla väga raske lubada endal mõelda, et äkki see ei olnudki iseloomuviga.

Eriti keeruline on see inimestel, kes on elus kaugele jõudnud. Neil on tihti tunne, et neil ei ole õigust abi otsida, sest nad ju toimivad. Neil on töö, pere, vastutus, positsioon, tulemused. Kuidas sa ütled, et sul on raske keskenduda, kui kõik teised näevad sind inimesena, kes teeb rohkem kui enamik?

Aga just see ongi täiskasvanute ADHD üks suur nähtamatu osa kus võimekus ja raskus võivad eksisteerida samas inimeses korraga.

Sa võid olla tark ja hädas. Edukas ja väsinud. Väga produktiivne ja väga ebastabiilse energiaga. Väliselt kontrollitud ja sisemiselt pidevas müras.

Need asjad ei välista üksteist.

Kus alustada, kui kahtlustad?

Kui sa loed seda ja midagi resoneerib, siis esimene samm ei ole ennast internetis diagnoosida. Esimene samm on rääkida kvalifitseeritud spetsialistiga.

ADHD kahtluse korral on kõige olulisem jõuda inimeseni, kes oskab eristada ADHD-d teistest seisunditest ja vaadata pilti tervikuna. Selleks võib olla psühhiaater, kliiniline psühholoog või muu vastava ettevalmistusega vaimse tervise spetsialist. Teatud juhtudel võib kasu olla ka ADHD-teadlikust coachist, aga coach ei asenda diagnoosimist ega meditsiinilist hindamist.

Evolunas saad otsida spetsialiste, kes töötavad tähelepanu, eneseregulatsiooni, vaimse heaolu, töövõime või täiskasvanute ADHD-ga seotud küsimustega. Kui tead juba, millist tuge otsid, saad vaadata sobivaid profiile ja võrrelda rahulikult.

Kui sa ei tea, kust alustada, saad vastata mõnele küsimusele. Sa ei pea minema esimesele kohtumisele kindla diagnoosiga. Piisab sellest, kui ütled ausalt: “Ma kahtlustan, et mu tähelepanu, rahutus või energia ei tööta nii nagu teistel, ja ma tahan aru saada, mis see on.”

Kui selgub, et see ei ole ADHD, vaid läbipõlemine, ärevus, uneprobleem, depressioon või midagi muud, ei ole see läbikukkumine. See on ikkagi selgus. Ja selgus on juba liikumine.

Täiskasvanute ADHD ei ole moesilt ega vabandus. Aga paljude inimeste jaoks võib see olla puuduv seletus, mida nad on otsinud 30 aastat.

Ja mõne inimese jaoks võib see olla ka võti, millega ta lõpuks lõpetab enda surumise valesse vormi ning hakkab kasutama seda energiat seal, kus sellest saab tugevus.

Kui sa tunned ennast selles tekstis ära, ära tee sellest kohe identiteeti.

Tee sellest küsimus.

Ja vii see küsimus inimese juurde, kes oskab aidata seda päriselt uurida.

Pert Lomp on Evoluna asutaja, Fontese juhtimismentorluse programmi vilistlane ja EMCC sertifitseeritud mentor. Tal endal on noores eas diagnoositud ADHD (hüperaktiivus), mille ta on aja jooksul õppinud käsitlema mitte ainult raskusena, vaid ka paremini mõistetud eripärana.

Sisuturundus: Evoluna